Piparkookideni üks kuu

On pime aeg, ilma valguse ja päikeseta, elutu maa igatseb lund. Kusagilt kuuleme samme. Oli see meie esiisa, kes s eal astus, või gaasiboileri käivitumine? Kadrisant? Jälle! Maagiline ja karm aeg, isegi kinos on valida vaatamiseks suurem kogus fileerimisfilme, hommikutelevisioon on õudukas kaladele. Visioon ei püüa seekord ehmatada, vaid anda vihjeid vanalinnas jalutajatele: kes vastutulijatest on kes. Sammume aastaaegade rütmis ja kummardame algavale talvele.

Nuriseda siiski ei tohi - maakera on ümmargune ning kusagil on ikka suvi, ainult reisimise vaev. Ei ole mingit põhjust hädaldada sügiskaamose, tööstressi ja lagunevate suhete üle, kuna kõik on vaid pealehakkamise ja pileti ostmise kaugusel. Reisida võib ka ideeliselt, enda sees - lugedes Visiooni või kasutades maitsemeelt vinoteekides kaugetest maadest aimu saamiseks. Mu jutu mõte - ära siit. Linnud on läinud, mis meiegi enam ootame. See oli vanasti, kui pime aeg talv oli eestlaste koduste tööde aeg, nüüd võib suvele kas järele sõita või seda konservi kujul nautida.