Soliidsuse esinumber

Mercedes langes oma müügihitiga kolmandaks, pearivaalide Audi A6 ja BMW 5. seeria taha. Põhjus? Nigel kvaliteet. Nimelt paigaldati E-klassile elektrooniline pidur, mis lihtsalt ei töötanud. Kui sul parem tagumine elektriaken töötamast lakkab, noh, selle kannatab veel ära, kuid kui pidurid otsad viskavad, on ikka kehv lugu küll.

Kiiremas korras võeti ette uuenduskuur, mille käigus läks igavesele unele elektrooniline pidur, mis oli selle kultusauto tema kõige kehvemasse ajastusse tirinud. Kuigi koos partneri Boschiga oli hakkama pandud väga suur hunnik eurosid, ei näe me elektroonilist pidurit selle margi esindajatel - ja arvatavasti ka kellelgi teisel - enam kunagi.

Kohendamise käigus tehti E-klassile kergeid kosmeetilisi täiendusi, kuid ei midagi erilist. Parem ongi, sest kui nad oleks radikaalseid muutusi teinud, võinuks see panna tippu naasmisele uue põntsu. See, mida inimesed on aastaid E-klassist otsinud, on turvalisus. Ei, ma ei mõtle siinkohal turvapatju, mida E-klassis on nii ehk naa sama palju kui mõnes voodipesu laos. Ma mõtlen kindla peale minekut, mida E-klassi ostes tehakse. E-klassi disain pole läbi aastate virisemise objektiks sattunud. Miks peakski, alati on suur ja läikiv iluvõre selle auto esiossa kui rusikas silmaauku sobinud. See tähendab, et auto on soliidne ning seda valides ei saa eksida. Ta ei pane küll vaimustusest "Vau!" karjuma, kuid näitab, et sul on kõik korras ja sa oled soliidne inimene.

Sisu on mersulik. Näidikuplokk on laenatud justkui mõnelt antiikselt kellalt ja mõjub vägagi väärikalt. Valgustus nende taga on samuti mõnusalt lahendatud, nii et ei pea pimedas sõites kartma silmade väsimist ega seda, et ei näe, kas rauas on sada või kakssada. Istmed on pehmed ega jäta kohta nurisemiseks. Keskkonsool on samuti mõnusalt lahendatud ning armatuur on oma sujuva joonega justnagu merelaine.

On tunne, et terve autoajakirjanike brigaad on enne auto müüki paiskamist salongi hullama lastud: et need leiaksid üles kohad, kus saab näpu taha panna, ja siis leheveergudel kriisata, et näe, Hans, siit panid puusse. Need kohad leitud, tehti masin selliseks, nagu nõuti, ning meil, kes me autot proovime, pole millegi üle kiruda. Hmm, tegelikult aitäh.

Proovisõidukil oli turbodiiselmootor, mille kohta ei oska ma ka midagi muud öelda, kui et super. 540 Nm väänet, mida diiselhiiglane kapoti all produtseerib, tõmbab parema pedaali litsumisel igemed paljaks ega lõpeta kiirendust enne kui piirajas, mis on pandud 250kilomeetrise tunnikiiruse juurde. Uskumatu, leian end ütlemas, kui seier pidevalt lubamatuid numbreid kipub näitama. Kapoti alt tulev hääl paneb kohati mõtlema, kas tegu on ikka diiselmootoriga või uriseb seal võimas bensiinielajas. Kütusekulu näitab numbreid, nagu sõidaks kõige lahjema väikeautoga. Ikka on diisel.

Teel Pärnusse pidasin auto kinni ja tegin suitsupausi. Mulle lähenes vana tuttav, kes küsis, noh, kuidas Mercedese traktor ka on. Vastasin vaid, et segane lennuk. See tundub siiani parima väljendina selle masina kohta. See mootor lükkab ümber kõik solvangud, mis diiselautodele traktoriteks sõimamise näol tehakse. Unistage edasi, sõitke oma bensiinineelajatega, kuid selline kogemus sunnib usku vahetama.

Fotod: Meeli Küttim