Ajakirjanikust ärimees

Luige lähemate sõprade jutu järgi on aga enda rikkurina paista laskmine meediaärimehele vaid poos, mille taga Eesti meediamaastiku üks mõjuvõimsamaid tegelasi varjab suurt hinge ja sõbralikku olekut.

Nimelt meeldivat Luigele enne inimeste omaks võtmist neid testida ja proovile panna, teab rääkida Luige palgalisena kuus aastat Eesti Päevalehe juhatuses töötanud Hando Sinisalu.

N-ö päikesepoisist multimiljonäriks saanud Luike iseloomustakse põhjendatult ka erakordselt energilise ning võib-olla isegi pisut hüperaktiivsena. Luige praegune abikaasa Selle peab vajalikuks kõneluse järel veel tagasi helistada, kuna üks oluline abikaasat isloomustav tõik jäänud lisamata: "Ta ei suuda kaht tundigi ühe koha peal istuda, ilma et midagi välja ei mõtleks."

Viimases on Selle Luigel õigus. Kohtudes Luigega nii 20minutiliseks vestluseks, suudab pikka kasvu punapäine ärimees kabineti nurgas asuva koosoleku laua taga püsida umbes kaks minutit, ülejäänud aja aga kõnnib ringi, vaatab aknast välja, võtab vastu telefonikõnesid ja seejuures jõuab veel ka minuga rääkida.

"Sul diktofoni pole kaasas? Pane siis kirja, edastan esmakordselt oma ärilise õnne saladuse: On mingisugused hetked, mil tehakse

rohkem bisnist, näiteks äriühingu asutamisel. Mina olen need minutid lihtsalt ära tabanud. Eestlane ei taha asutamiskoosolekul üldiselt esimesena rääkida, ta vaatab pigem maha, õige on aga esimesena osaluse soov välja öelda," sõnastab Luik oma äriõnne saladuse.

Natukese aja pärast teisele küsimusele vastates sõnab Luik, et peab end õnnelikuks inimeseks, võib-olla isegi ülekohtuselt. Seda isegi pärast rünnakuid lähikondlaste vastu.

Siiski, eilses Ekspressis näitas Luik kurikaeltele ka hambaid ning sarjab:

"Ja kusagil seal väljas on tellija. Väga tõenäoliselt pea kaotanud isik. Keegi, kes oma hädades süüdistab ajalehti või Luike. Mitte aga omaenda saamatust või liigset aplust riigivara suhtes. Lõpuks, koopainimestele võib ju kuritöö kordasaatmise tellimuse anda samuti sügavas öös, segase peaga peolauas."

Paljud nimetavad Luige 2001. aastal tehtud tehingut Eesti kapitali võiduks väliskapitali üle.

Nimelt tegi Luik toona ühe väga ootamatu lükke, ostes Ekspress Grupi 50protsendise osaluse rootslastelt tagasi. 2001. aastal võrdles Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov tehingu mastaapsust sellega, kui Jüri Mõis ja Hannes Tamjärv ostaksid tagasi Hansapanga.

Jahmatav tehing võis aga olla ajendatud idaeurooplase egost ja isepäisusest, kes ei sallinud Skandinaavia härradega arvestamist, veel vähem nende poolt üles ostmist.

"Seda ma ei kujutaks ette, et tema laseks endale midagi dikteerida," räägib üheksa aastat Luigega koos töötanud ja tema praegune abikaasa Selle Luik.

Lisaks ei talu Luik seltskonnas konkurentsi, pika vatramise järel võib ta inimestele naljatledes öelda, et kuule, las mina räägin nüüd kah.

Luige edevusest pajatavad nooruspõlve seigadki, mil linateosesse "Väike reekviem suupillile" otsiti üle terve Tallinna kõige leekivamate lokkidega poissi Ants Püti rolli, kes sülitab kirikutornist alla "armsa Eesti kodumaa peale". Luik selle rolli tänu oma punastele lokkidele ka sai.

"Ta oli äärmiselt elava iseloomuga. Polnud pahandust, mida tema poleks teinud," meenutab Hans Luik oma poja, meediaärimees Hans H. Luige lapsepõlve Luige 40 aasta sünnipäeval.

Passi järgi on Eestis ainult üks Hans Luik, kelle isa ja vanem poeg kannab sama, Hans Luige nime. Meediaärimehe isa oli eelmise sajandi lõpupoolel Eesti üks paremaid ja produktiivsemaid tõlkijaid. Sealt on arvatavasti tulnud ka H. Luige hea keelevaist. Räägitakse, et paljuski suutis ta Bonnieridelt Ekspress Grupi tagasi osta, kuna suhtles nendega rootsi keeles.

Aga siiski, kultuuriajakirjandusega kiiresti tippu jõudnud mees pidas oma rolliks ikkagi meediaärisse siirdumist.

"Kindlasti on ta hinges ajakirjanik, seda kuivõrd hästi ta kirjutab, on näha nendel harvadel kordadel, kui ta Ekspressis sule haarab," räägib Rein Sikk, Luige kursusevend Tartu Ülikooli päevilt. Tema emotsionaalne ja loominguline pool on kajastunud ka tema ärilises pooles. Võib-olla on ta ette võtnud asju, mida kainelt mõtlev ettevõtja ei teeks, lisab Sikk.

Mitte niisama ei nimetanud Oliver Kruuda Eesti ainsaks tegelikuks oligarhiks Hans H. Luike.

Tõesti, loendamaks Maarjamaal neid inimesi, kellel on piisavalt nii raha- kui ka sõnavõimu, võib piirduda kõigest ühe sõrmega.

Luik on ainus 80ndate lõpus meediaärisse siirdunud inimestest, kes on sinna ka edukalt jäänud.

Meediaekspert Tarmu Tammerk räägib, et Eesti meedias joonistub Luige käekiri selgelt välja.

"Paratamatult omanikud mõjutavad lehte, kui mitte otseselt, siis kaudselt," sõnas Tammerk, kes vastas, et ainult Luige kätte ei maksa Eesti meediat siiski usaldada.

Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov märkis hiljuti poolnaljatledes ühel koosolekul, et Äripäev, Maaleht ja Nelli Teataja on ainsad, kes saavad Luigest kompleksivabalt kirjutada.

Siiski Luik ise lehe sisu mõjutamist õigeks ei pea.

"Kommunikatsiooniettevõtte voogu on võimatu juhtida. Lehe sisu üle otsustab ajalehe meelsus ja toimetuse koosolek. On väga primitiivne mõtlemine, et Hans H. Luik kujundab lehte," tõrjub mees kahtlused, nagu mõjutaks ta Ekspressi sisu.

Väliselt võib ta ju selline suur ja vägev olla, aga tegelikult on ta tundlik ja hea inimene. Oma noorimale pojale pojale, kaheaastasele Oskarile on ta täielik iidol. Üks esimesi Oskari ütlemisi, kui temalt küsiti, kes temast suurena saab, oli vastus: "Hans."

Hansul ei eksisteeri sellist asja nagu "ei viitsi". Kui ta on midagi lubanud teha või miski vajab tegemist, siis see saab ka tehtud.

Ma võin temaga ükskõik kuhu maailma otsa reisida, ta leiab alati kohalikega väga hästi kontakti ning organiseerib nendega koos alati midagi. Viimati käisime Austraalias, samas on meie üheks lemmikkohaks India.

Hiljutiseks sündmuseks võib pidada ka tantsutrenni minekut.

Särav ja etteaimamatu inimene. Tema tegemised ei kajastu ainult rahas. Tema puhul on väga oluline viimasel ajal ka rahvustunde väärtustamine. Ma saan aru, et ta ei ostnud Ekspressi Bonnier Grupilt üldsegi mitte majanduslikel kaalutlustel, vaid eelkõige seetõttu, et Eesti ajakirjandus võiks ikkagi Eesti kapitalil põhineda.

Tema alluvuses on suhteliselt hea töötada, ta pole enda ümber ehitanud kookonit. Ta pole ära kadunud ega püüdnud ennast kõrgemale tõsta. Ta ootab oma alluvatelt paljuski diskussiooni astumist.

Ma tunnen teda töiselt, olin kuus aastat Päevalehe juhatuses tema palgaline töötaja.

Hansu iseloomustab energia, karisma. Tal on võime teisi mõjutada ja alati on tal palju ideid.

Ta võib esialgu ära ehmatada, ta on siiski ajakirjanik ning oskab esitada väga otseseid ja raskeid küsimusi. Ning kui hakata talle vastu vahtu ajama, jääb kergesti vahele. Ta tahab otseseid vastuseid.

Ta on üsna ettearvamatu. Samal ajal on ta küllalt õiglane. Ma töötasin tema juures kuus aastat ning mul ei jäänud küll muljet, et ta oleks ebaõiglane. Kui oli raske aeg, siis valesti tehtud otsust ta küll kritiseeris, aga tegi seda õiglaselt.

Kahtlemata on tegemist ühe olulise tegelasega Eesti meedias. Luik on jäänud sõltumatu ajakirjanduse tekkimise ajast meediasse tegutsema.

Samas ei tohi mitte kunagi ühe inimese kätte liiga palju usaldada, meedias on oluline omanike paljusus. Meedia omanike kaudne mõju on väga tugev.

Näiteks hiljutiste Luige pere vastu suunatud rünnakute puhul on tunda, et rünnakuid käsitleti eelkõige sõnavabaduse vastu, sisuline analüüs Luige teiste äride suhtes on jäänud aga puudulikuks.