Võlakirjaguru investeerib ka haruldastesse markidesse

Romet Kreek 08. detsember 2006, 00:00

Bill Gross mängis Las Vegases lühikest aega professionaalina blackjack'i, kasvatades nelja kuuga 200 dollarit 10 000ni.

Gross avastas varakult, kuidas teha raha võlakirjadega - mitte ostes ja hoides, vaid neid kaubeldes. 1973. aastal anti tema juhtida 10 mln dollarit, 1980ndatel teenis ta 20 miljonit. Ta eraldas Pacific Life'ist, kus ta töötas, võlakirjade üksuse, mille baasil lõi PIMCO - Pacific Investment Management Company.

Bill Grossi on sageli nimetatud võlakirjamaailma Peter Lynchiks. Kui tavaliselt keskendavad võlakirjafondide juhid karjana oma energia keskpanga (varem Alan Greenspani ja nüüd Ben Bernanke) segaste sõnumite dešifreerimisele, keskendub Bill Gross pikaajalistele trendidele - demograafilistele, poliitilistele, USA ja välismaiste majanduste strukturaalsetele muutustele.

Ta on iseseisev mõtleja, kes ei võta mitte midagi puhta kullana. Ta sätib üldisi eesmärke võlakirjade tähtaegade ja portfelli keskmise kestvuse (duratsiooni) osas, lähtudes pikaajalistest vaadetest. Ta on oma tegevuses enamikust võlakirjafondide juhtidest turul oluliselt agressiivsema käitumisega.

Smart Money kirjutas, et Bill Grossi parimaid investeerimisideid tuli 2000. aasta jaanuaris lõuna ajal joogaklassis. Ta leidis, et valitsus hakkab pikaajalisi võlakirju enne tähtaega välja ostma. Järgmisel paaril nädala ostsid tema kauplejad viie miljardi dollari eest 20- ja 30aastaseid USA valitsuse võlakirju. Varsti võtsid ka teised turuosalised idee kasutusele.

Lisaks võlakirjadele on tegu väga kuulsa postmarkidesse investeerijaga - just investeerijana, mitte kollektsionäärina. Tema erilises huviorbiidis on USA postmargid, mis on välja antud vahemikus 1847-1869. Teoreetiliselt saab vaid kahel inimesel olla täielik USA postmarkide kollektsioon. Üheks on Bill Gross, teiseks on paraku USA Smithsoniani postimuuseum. Nimelt on teada vaid kaks säilinud 1868. aastal välja antud ühe USA sendi väärtuses Z-grilli postmarki, mida on trükitud vaid tuhatkond.

Selleks, et saada haruldust enda kätte, ostis ta 2,97 mln dollari (35 miljoni krooni) eest haruldase margineliku, mis on tuntud tagurpidi Jenny nime all. Tegu on vigatrükiga, kus lennuk on trükitud margile, pea alaspidi. Selle vahetas ta 2. novembril 2005 Z-grilli vastu. Tehing on nimetatud sajandi margitehinguks, kuna ühtegi USA postmarki pole veel nii kõrge hinna eest ostetud.

Grossi tee markidesse investeerimiseni on käinud üle kivide ja kändude. Ta tahtis saada haruldase margi omanikuks juba 1998. aasta oktoobris, siis jäi aga madalama pakkumisega oksjonil margist ilma.

Ta andis markide teemal näituse puhul intervjuu New York Timesile, kus ütles, et kogus ka lapsena postmarke. Ta ema ostis postkontorist kõigi müügiletulnud uutest markidest poogna, mille hinnatõus pidi olema raha kogumise meetodiks, et Bill saaks tulevikus õpinguid jätkata. Hilisem avastus oli, et kõrgkooli õpinguid nende markide hinnatõusust rahastada ei õnnestunud.

Gross taasalustas markidega tegelemist 1990ndate alguses, saamaks ühendust lapsepõlvega. Markide valikul lähtub ta investeerimisel omandatud kogemustest.

Haruldase margi ostmise (teised teda ei huvita) eel uurib ta hinnatrende, lapates läbi vanu oksjonikatalooge. Ta leidis, et pikaajaliselt tõusevad haruldaste markide hinnad vähemalt sama hästi kui majandusel läheb üldiselt (ta on mitmes PIMCO kuukirjas kirjutanud, et haruldaste markide hinnad kasvavad majanduskasvu pluss inflatsiooni tempos.

Mitte kõik postmargid pole investeerimist väärt, pigem üksikud.

Näiteks 150 aastat margiäris olnud Stanley Gibbons kirjutas oma markidesse investeerimist propageerivas brošüüris, et nende laos on 3 000 000 marki, millest nad soovitavad investeerimiseks 128, kirjutab Jersey Evening Post.

Haruldasi marke on vähe, paber hävineb, näiteks tulekahjudes. Ka annetused muuseumitele vähendavad postmarkide pakkumist, nõudlus aga kasvab.

Maailmas on umbes 30 mln margikollektsionääri. Kiire kogujate arvu kasvu kogetakse Hiinas, Indias, Venemaal ja Brasiilias. Teiseks nõudluse kasvu allikaks loevad nad arenenud riikide rahvastiku vananemist. Pensionile minejatel on aega ja ka raha peaks jätkuma, tegelemaks lapsepõlves kogetud hobiga.

Markide müügil võib osutuda probleemiks likviidsus. Alternatiivsesse varaklassi kuuluva varaklassil on olemas pikk ajalugu. Stanley Gibbons arvutab SG30 indeksit, kuhu kuuluvad Briti Rahvaste Ühenduse riikide 30 marki. Kaheksa aastaga on indeks kerkinud 112%. Briti harulduste indeksi tõus viimasel kaheksal aastal on olnud keskmiselt 10,8% aastas. Viimase 50 aasta keskmine tootlus on kümme portosenti aastas, volatiilsus aktsiatest aga väiksem.

Kaalu alusel on margid maailma kalleim kaup. Haruldase postmargi kilo maksaks 86 miljardit dollarit.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:28
Otsi:

Ava täpsem otsing