Domeeniärandajad kaotavad

Eelmise aasta lõpus avalikustas .ee tippdomeeni administraator Jaak Lippmaa kavatsuse reformida oluliselt .ee domeenide regulatsiooni. Reformimiseks on kindlasti tagumine aeg, sest .ee domeenide regulatsioon on tänasele päevale selgelt jalgu jäänud. Omal ajal igati asjakohane konservatiivne lähenemine (üks domeen ühele isikule, tegevuskoht Eestis, tasuta süsteem jne) on vaja ümber vaadata. Üks oluline kavandatud muudatus on .ee domeenidega seotud vaidlusteks eraldi vahekohtu loomine.

EENet, kes tegeleb domeeninimede registreerimisega, ei ole vaidlusi lahendav organ. Kehtivate reeglite alus on põhimõte "kes ees, see mees", st EENet registreerib domeeninime selle isiku nimele, kes esimesena esitab nõuetekohase taotluse. Seejuures ei ole oluline, kas taotlejal on üldse mingi side taotletava domeeniga. Eestis on levinud domeeninime ärandamine, st tuntud domeeninime registreerimist eesmärgiga välistada teisel isikul domeeninime kasutamine ja selle kaudu saavutada konkurentsieelist. Nt registreeris üks Eesti autoliisingufirma endale domeeninime, mis kattus Euroopa ühte suurimasse finantskontserni kuuluva autoliisingufirmade keti äriühingute ärinime ja kaubamärgiga. Läbirääkimisi ei õnnestunud Eesti firmaga pidada, kuna ühelegi kirjale nad ei vastanud.

Teine näide on tere.ee domeen. Ka see domeen oli omal ajal ärandatud Eesti firma poolt, kes seda oma äritegevuses ei kasutanud. Samas ei oldud nõus domeeni ASile Tere mõistliku tasu eest loovutama. Seega ei olnud ka sellel juhtumil võimalik asja kokkuleppega lahendada. Mida sellises olukorras teha?

Mõlemas kaasuses otsustas klient pöörduda kohtusse. See on ka ainus seaduslik tee oma õiguste maksmapanemiseks ja domeeninime kättesaamiseks ärandajalt. Ning mõlemal juhul sai klient ka kohtust õiguse - domeeninimi registreeriti ümber hagejale, kellel oli sisuliselt õigus ärinimele. Seega ei võida lõppkokkuvõttes see, kes on kiirem, vaid see, kellel on suurem õigus domeeninimele.

Kohtulahendeid EENet muidugi tunnistab. Domeeninime ümberregistreerimiseks on vaja kahte tahteavaldust - domeeninimest loobumise ja domeeninime registreerimise tahteavaldust. Seega tuleb paluda kohtul tuvastada domeeninime registreerinud isiku kohustus teha tahteavaldus, millega see isik loobub domeeninimest. Sellesisuline jõustunud kohtuotsus asendabki tahteavaldust. Koos jõustunud kohtuotsusega tuleb esitada EENetile avaldus domeeni registreerimiseks uue isiku nimele. Vastasel korral jääb domeeninimi vabaks, sest kohtuotsusega on võimalik ainult domeenist loobuda, mitte aga seda uuele isikule registreerida.

Lõpp hea, kõik hea? Siiski mitte - mõlemal juhul kestis kohtvaidlus peaaegu ühe aasta. Seda vaatamata asjaolule, et vaidlus lõppes juba esimeses astmes ning tegemist oli tagaseljaotsusega. Oleks domeeninime ärandaja otsuse edasi kaevanud, oleks tal õnnestunud vaidlust lihtsate võtetega pikendada vähemalt ühe aasta võrra ja niikaua ärandatud domeeni ise kasutada. Lisaks on kahtlane, kas sellistelt ärandajatelt on võimalik kohtukulusid kätte saada, kuigi otsuste kohaselt peavad nad kõik kohtukulud hüvitama.

Seega on kohtumenetlus domeeninimede vaidluses kindlasti ebaefektiivne lahendus. Seetõttu on näiteks .eu domeenide puhul otsustatud paratamatult tekkivate vaidluste lahendamiseks sisse seada vahekohus. Vahekohtumenetluse tasud, tähtajad ja reeglid kehtestab domeeninimesid haldav organisatsioon. Otsus ei ole edasikaevatav. Sellega on tagatud, et vaidlus saab lahendatud ette teada aja jooksul ja ette teada kuludega. Nii näiteks on .eu domeenide vahekohus jõudnud aastaga teha juba mitusada jõustunud lahendit - selline koormus käiks mistahes kohtule üle jõu.