Mõni kohe oskab raha teha

Yale'i Ülikool, kus ma õpetan, on oma sihtkapitali rohkem kui 20 aastaks usaldanud ühe mehe - David Swenseni - kätte. Selle ajaga on portfell kasvanud napilt ühest miljardist dollarist 18 miljardini, mis tähendab keskmist tulu üle 16% aastas (eelmisel majandusaastal oli tootlus 22,9%) ja paistab olevat kõrgeim suuremate ülikoolide seas.

Yale'i presidendid on tulnud ja läinud, kuid Swensen jääb. Ta on ülikooli heaks teinud rohkem kui keegi eales. Ülikoolis loevad ideed rohkem kui raha, kuid 18 miljardi dollariga on võimalik luua keskkond paljude uute ideede jaoks. 11 500 üliõpilase puhul tähendab see rohkem kui 1,5 miljonit üliõpilase kohta (lisaks on mitu miljardit väärt hooned ja kunstikollektsioonid).

Selle üle, kuidas Swensen raha teeb, imestavad kõik, mitte ainult meie Yale'is. Paljud inimesed siin on õpetanud "efektiivse turu hüpoteesi", mille järgi on rahaturud kogu maailmas muutunud nii konkurentsitihedaks, et võimatu on investeerimisest saada normaalsest tulust enamat. Neil, kes turgu võidavad, peab lihtsalt õnne olema.

Uuringud tunduvad seda kinnitavat. Näiteks koguti California Ülikoolis ning Chengchi Ülikoolis 2004. aasta uuringus andmeid päevakauplejate kohta Taiwani aktsiabörsil. Uuringus leiti, et kasumit teenis ainult 1% päevakauplejatest (pärast kulude mahaarvamist) kahe järjestikuse kuuekuulise perioodi jooksul ja keskmine kasum tasus napilt pingutuse ära, olles vaid umbes 4000 USA dollarit.

Sellest võiks järeldada, et ei tasu isegi üritada turgu võita. Kuid siis meenuvad sellised inimesed nagu Swensen. Kas tema püsivat tulemuslikkust saab tõesti õnne arvele kirjutada? Swensenil on doktorikraad majanduses. Kogu jutt efektiivsetest turgudest pole takistanud teda proovimast ja edukas olemast.

Kaks sarnast ülikooli - Harvard ja Princeton - on olnud sama edukad. Harvardi sihtfond Jack Meyeri juhtimisel teenis 10 aastat keskmist aastatulu 15,2% ja Princetoni sihtfond Andrew Goldeni juhtimisel 15,6%.

Swensen on kirjutanud investeerimisest ühe raamatu professionaalidele ja teise tavapublikule. Ma ei ütleks, et suudaksin pärast nende lugemist teha seda, mida tegi tema. Silma torkasid aga paar asjaolu.

Üks on tema keskendumine pikaajalistele eesmärkidele. Yale laseb Swensenil investeerida pikaajaliselt ega tülita teda kvartalitulemuste nõudmisega. See võimaldab tal keskenduda kestvatele seaduspärasustele ja teha investeeringuid, mis ei pruugi lühiajaliselt tasuvad olla. Tegelikult on ta pidevalt teinud häid otsuseid nii lühi- kui ka pikaajaliselt.

Üks Swenseni edu põhjus on "absoluutne kasumlikkus", termin, mille ta võttis kasutusele ebatavaliste investeerimisstrateegiate tähistamiseks, mis hõlmavad selliseid asju nagu arbitraaž ühinemisel ja arestimisohus olevad väärtpaberid.

Swensen on investeerinud ebatraditsioonilistesse varaklassidesse, sh kinnisvara, nafta, puit, erafirma osakud ja riskikapital ning firmade väljaost. Neid enamik analüütikuid ei jälgi ja neid pole lihtne mõista. See annab Swensenile suuremad eelised oma võimete rakendamiseks. Selles mõttes erineb Swensen täielikult päevakauplejatest, kes investeerivad lühiajaliselt ja püüavad ka võita kõige tihedamat turgu - börsil registreeritud väärtpaberite turgu.

Swenseni-sarnaste fenomenaalne edu peegeldab keskkonda, mida kritiseerib Robert Kiyosaki (populaarse investeerimisraamatute sarja "Rich Dad, Poor Dad" autor). Probleem on allaandev suhtumine, mitte teadmised. Kui analüütiline mõistus, mis on treenitud tõde otsima, saab vabaks endas kahtlemisest, võib see teha hämmastavaid asju. Swensen ei ole üksildane päevakaupleja, kes püüab turgu lüüa. Ja kindlasti ei ole ta allaandja.