'Paabel' keeruliselt ilus

Rivo Sarapik 19. jaanuar 2007, 00:00

Värskelt draamafilmide kategoorias Kuldgloobusega pärjatud Babel paneb lavastaja Alejandro Gonzalez Inarritu triloogiale, mille esimesed kaks osa olid "Amores Perros" ja "21 grammi", punkti.

Lavastaja jätkab omavahel seotud elude-sündmuste jada, kuid liigub sel korral globaalsemaks. Pusletükkidest vaatajate ees tervikuks kujunev lugu ühendab endas nelja perekonna saatust kolmel kontinendil. Filmi jooksul nad kokku ei puutu, kuid nende tegevus ja elud puutuvad üksteisesse küll.

Filmi keskne tegelane on aga hoopis relv, täpsemalt relvast lastud kuul, mis tegelasi omal veidral ja traagilisel moel ühendab.

Jaapani jahimehelt hea giiditöö eest kingituseks saadud püssi ostab naabrimehelt Maroko karjus, kes selle poegadele šaakalite peletamiseks usaldab.

Relva katsetamise käigus aga haavavad karjuse pojad ameerika turisti Susanit (Kate Blanchett), kelle mees Richard (Brad Pitt) seepeale Ameerikas kodus lapsi valvava illegaalsest sisserändajast mehhiklannast lapsehoidjat Ameliat veel lastega palub jääda.

Kuid Amelia pojal on tulemas pulmad ja kuna ta ei leia kedagi, kes lapsi valvaks, võtab ta lapsed ebaseaduslikult endaga Mehhikosse kaasa. Samal ajal elab Tokios kurttumm tütarlaps Chieko üle ema enesetappu, tülitsedes samamoodi kannatava isaga. Isaga, kes relva marokolasele kinkis.

Too väljatulistatud kuul keerab elud segamini kõigil neljal perekonnal. Richard ja Susan kogevad, mida tähendab olla haavatud turist terrorismihirmus vaevlevas ning poliitiliselt ülitundlikus maailmas, Maroko karjuse perekond pudeneb põrmu, Amelia kaotab peaaegu tema hoole alla usaldatud lapsed kõrbesse ning ta saadetakse pärast ebaõnnestunud Ameerikasse naasmist riigist välja. Chiekole aga tuletab politsei külaskäik, et uurida isa relva saatust, taas meelde ema surma. Enesetappu, mille tagamaad politsei jaoks veel usutavad ei tundu olevat.

Nelja perekonna saatust jälgib kaamerasilm halastamatult dokumentaalselt. Montaažitrikkide või ülepingutud pildi asemel saab vaataja tegelaste käekäigust osa vahetult-siiralt, ja mis peamine, usutavalt.

Uskuma paneb avakaadritest peale hingetuks võttev filmi visuaal, mis täiendab tegelasi ning loob konteksti. Näiteks tühjad plaanid tulise kõrbe karmist maastikust, suured plaanid tegelaste nägudest-ilmetest-kätest-detailidest kriitilistel hetkedel või lõpukaader Tokyost on midagi nii võimsat, mis paneb filmi kaader kaadri haaval, nagu fotoalbumit, jälgima. Kõik on hoolikalt valitud, esteetiline ja väljapeetud ning huvitav.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing