Banaan on inimesest vabam

Alustuseks ja lehelugejale mõtisklemiseks mõned faktid. Tööealisest elanikkonnast (vanuses 15 kuni 64 aastat) on tegelikult hõivatuid ehk töötegijaid USAs 72%, ELis 64%. Nende osakaal töötute hulgas, kes ei leidnud tööd ühe aasta jooksul USAs 13% ja ELis 44%. Keskmine noorte tööpuuduse määr USAs 10%, ELis 17%. Keskmine tööturul hõivatud inimene töötab aastas USAs 46 nädalat (52st võimalikust), Rootsis aga 35 nädalat. Keskmine töönädala pikkus Ameerikas on 40 tundi, Hollandis 32 tundi. Pühade ja puhkuste tõttu puudub keskmine ameeriklane töölt 4 nädalat, Itaallane 8. Töötaja enda või tema lapse haiguse tõttu puudub keskmine ameeriklane töölt 1 nädala aastas, keskmine rootslane peaaegu 4 nädalat. Keskmine ameerika mees läheb pensionile 65 aastaselt, prantslane ja itaallane 5 aastat varem. Naiste pensionile mineku iga on Ameerikas 64, Itaalias 58 aastat. Pole vast vaja lisadagi, et keskmiselt sünnitab Itaalia naine seejuures 1,2 last ja ameeriklane 2. Töö ja sünnitusealistest naistest on Itaalias hõivatud 55%, Ameerikas 77%.

Loetelu võiks jätkata, aga ehk piisab nendestki arvudest. Mis siis on kahel mandril nii teisiti. Miks Euroopas raisatakse tänapäeval kõige haruldasemat ressurssi ehk tööjõudu. Seda enam, et demograafiliselt keedavad pea kõik rikkad riigid ennast aeglasel tulel seebiks, st tööealise elanikkonna osakaal kahaneb ning töötajate ja ülalpeetavate suhe halveneb pidevalt. Kui hetkel tuleb Ameerikas ühe pensionäri kohta 3,3 töötegijat ja Itaalias 1,4, siis 25 aasta pärast on see suhe vastavalt 2 ja 1.

Nii nagu iga üksikindiviid, peab ka riik ja rahvas valima vaba aja ja töö vahel. Tegelikult valitakse vaba aja ja tarbimise vahel, sest tööd ei tehta mitte raha vaid nende ilusate asjade pärast, mis raha eest osta saab. Ja võib-olla on hoopis prantslastel õigus, mitte ameeriklastel. Prantslased teevad vähe tööd ning naudivad pikki nädalalõppe ning palju punast veini. Tagajärjeks on vähem südame- ja veresoonkonna haigusi. Kusjuures prantslastel on see õigustus, et nende tööviljakus on kõrge - 113% ameeriklastega võrreldes. Lisaks sünnitab prantslane 1,9 last. Itaallastel aga sellist vabandust ei ole - tööviljakus on alla 90% ameeriklaste omast, sünnitamisest me juba rääkisime.

Paratamatult tõusetub küsimus - kas töö ja tarbimise vahel niivõrd erinevate valikute taga on mingid ajaloolised ja kultuurilised erinevused, mille juured ulatuvad aastasadade taha. Paraku see nii ei ole. Teed läksid lahku alles eelmise sajandi 70ndatel aastatel. Keskmine hõivatud ameeriklane, prantslane, itaallane ja sakslane töötas pool sajandit tagasi 2000 tundi aastas ja veel 70ndate alguses oli see number kõigil enam vähem sama - 1900 tundi. Siis aga juhtub midagi. 21. sajandi alguses teeb keskmine hõivatud ameeriklane aastas 1800 töötundi, itaallane 1600 ja sakslane 1400. Vahed on väga suured. Lisame siia ka tööviljakuse erinevuse ning erinevad hõive määrad ning avanev pilt on väga kirju. Euroopa marginaliseerub demograafiliselt nagunii. Kas ta teeb seda ka majanduslikult, sõltub väga palju sellest, kuivõrd efektiivselt osatakse tulevikus ära kasutada tööjõudu.

Mis siis 70ndate alguses tegelikult juhtus? Vastust ei ole vaja kaugelt otsida, põhjus on majanduspoliitikates, mida on suurel määral mõjutanud ametiühingud ja nende lobby. Küsimus on selles, kuivõrd lastakse (töö)turgudel toimida turuseaduste alusel ja kuivõrd mitte. Arusaamine sellest, et banaanide turg toimib kõige efektiivsemalt siis, kui nõudmisel ja pakkumisel lastakse isekeskis toimida, on tänapäeval suhteliselt laialt levinud. Tööturgu peetakse aga miskipärast teistest erinevaks ning valitsuse sekkumist õigustatuks ning vajalikuks. Huvitav, miks on banaanid vabadust rohkem väärt kui inimesed?

Tulemuseks on see, et enamuse arenenud riikide tööturud on ülereguleeritud, ja seda kõige parematest kavatsustest lähtudes. Aluseks idee inimese (töötaja) eest hoolitsemisest. Tulemuseks on, et tööturgude paindlikkus on kaotsi läinud. Tänapäevases globaalses konkurentsis, kus rikastes ja kallilt tootvates riikides suletakse mitte pelgalt üksikuid ettevõtteid vaid terved majandusharud liiguvad Aasiasse, omandab majanduse paindlikkus eriliselt olulise rolli. Tööturgude paindlikkusest sõltub majanduse ümberstruktureerimise võime. Mingid majandusharud kaovad ja teised tekivad asemele. Inimesed kaotavad töö, kvalifitseeruvad ümber ja saavad jälle tööd. Ameerikas jääb iga nädal töötuks umbes 1 miljon inimest, kusjuures 2/3 neist ei soovi seda. Ja umbes miljon inimest saab tööd. See tähendab et rotatsioon on kiire ja tööturg ning majandus uueneb kiiresti.

Euroopas on töötaja vallandamine tehtud väga keeruliseks ja kalliks. Ühtlasi tähendab see, et ka töö saamine on väga raske. Itaalias ja Iirimaal on üle aasta töötu olnud inimeste osakaal töötute kogu hulgas üle 60%, USAs 13%. Ju siis on Euroopas suhteliselt mugav töötu olla. Kas rootslane on neli korda haigem kui ameeriklane. Vaevalt. Ju on Rootsis mõnus haige olla. Saksamaal ajab üks püha teist taga, Ameerikas ei ole isegi mitte kohustuslikku puhkust.

Ja siit me jõuamegi ametiühingute rollini. Selge on, et töötajate õiguste eest võitlevad ametiühingud ja nende pikaajalise lobby töö tulemus on Euroopa tööturgude paindumatus. Kui Põhja Euroopas on kõige selle juures suudetud säilitada kõrged tööhõive määrad, siis Kesk- ja Lõuna Euroopas mitte. M Tharcher ja R.Reagan käisid 80ndate alguses ametiühingutega üsna karmilt ringil, esimene vastavalt söekaevutite ja teine lennudispetšerite omaga. Aga selle tulemusena on anglosaksi majandusmudel tänapäeval üks efektiivsemaid. Samal ajal 2/3 EL sisemajanduse koguproduktist (90% eurotsooni omast) tuleb mittejätkusuutlikest majandussüsteemidest.

Heritage Foundation avaldas hiljaaegu oma viimase majandusvabaduste raporti. Kusjuures nad on oma metoodikat muutnud ja ühe olulisema muudatusena toonud sisse tööturgude paindlikkuse indeksi. Koosneb see miinimumpalga nõuetest, tööaja paindlikkusest, vallandamise keerukusest ja kulust. Hinnang Euroopa tööturgudele on tervikuna üsna hävitav. Ja mis eriti oluline - Eesti on omakorda Euroopa edetabeli üks viimaseid. Meist vähem vabad on tööturud näiteks Norras, Kreekas, Portugalis ja Türgis. Heritage mõõdab nüüdsest majandusvabadusi uuel skaalal. 100 punkti on täielik vabadus, USA tööturu indeks on 92 ja Suurbritannias 82,7. EL keskmine on aga 60,4 ja Eesti oma 51,2.

Kui Euroopa ei suuda tööturgusid liberaliseerida, on tema hind juba lähitulevikus väga madal. Ametiühingutel on selles osas oma tugev sõna kaasa öelda. Nende roll ei tohi olla mitte nõudmine ja streikidega ähvardamine vaid koostöö ja partnerlus. Valitsus, tööandjad ja ametiühingud ei pea üksteisega sõdima vaid koos probleeme lahendama.