Koolitamine: andmisrõõm või edevus?

Koolitamine on hea võimalus ja kohustus, võib öelda, et ka sund, pidevaks enesearendamiseks ja -täiendamiseks.

Olen mõelnud ka seda, et kui tulevikus ei taha enam iga päev tööl käia, siis koolitustega saan ise aega ja koormust valides tegutsemist jätkata.

Minu valdkonnad on ettevõtete ärifilosoofia- ja strateegiate loomine, juurutamine ja arendamine; kõik jaekaubanduse arendamisega seonduv.

Usun, et minu koolitustelt saab kaasa oskuse süsteemselt ja laiemalt mõelda, kui igapäevatööd tehes tavaks, mõista ja seada prioriteete, näha organisatsiooni kui tervikut ja eri valdkondade vahelisi seoseid. Kindlasti annan nõu, kuidas hoiduda nendest vigades, mida aastaid jaekaubanduses tööd tehes olen ise teinud.

Oluliseks pean sõnumit, et isegi halb otsus on oluliselt parem kui otsustamatus.

Palju uusi tuttavaid ja ideid, oskuse näha asju teisiti, arvestada teistsuguste lähenemiste ja seisukohtadega.

Parima tunde tekitavad inimesed, kes koolitusel aktiivselt kaasa mõtlevad ja oma mõtted ka välja ütlevad. Isegi siis, kui need ei ühti minu või teiste osalejate arvamusega. Halvim kogemus on pea toatäis rahvast, kel on kästud koolitusel osaleda, kuid kel enesetäiendamise vastu huvi praktiliselt puudus, ettevõttes oli segased ajad ja kõigil suur ebakindlus tuleviku suhtes. Aeg nende koolitamiseks oli väga ebaõnnestunud.

Trummi ei löö ja kükke ei tee, pigem on minu koolituste näol tegemist töise päevaga, kus raskuskeskmeks on praktiline töö ja nõuanded kogetu baasil. Sageli võtan liiga suure tüki ette, mis teeb koolituspäeva liiga pingeliseks.

4,5 palli on enam-vähem õiglane. Arenguruumi on mul kindlasti.

Esmalt - mu head sõbrad ja kolleegid veensid mind, et praktikuna võiksin oma teadmisi ja kogemusi jagada koolituste-treeningute kaudu ka laiemalt ning ma otsustasin neid uskuda - nii ma koolitajaks (õigem oleks öelda vast treeneriks) hakkasin ja olen neile siiralt tänulik selle eest.

Seda peaks küsima muidugi nende käest, aga arvan, et olen neil aidanud eelkõige kiiremini areneda ja arendada enda kompetentse ja omadusi koolitatavates valdkondades - ehk siis leida ja arendada omadusi, mis neis olemas on. Aga ka oskust osata ennast paremini mõõta ja võrrelda - ja seeläbi arendada suutlikkust isikliku arenguga süsteemsemalt tegeleda.

Väga palju häid teadmisi ja kogemusi; isiklikku innustust ja entusiasmi. Kindlasti ka emotsionaalselt meeldivat ja motiveerivat tunnetust. Koolitamine on mulle üks viisidest ennast ka ise vormis pidada - seda suuresti tänu osalejatele.

Halvim kogemus on vist veel olemata - ja loodan, et see nii jääbki, sest kohanemine treeningul osalejatega on eelkõige väljakutse koolitajale.

Tunnen, et minul on senini olnud meeldivad ja motiveeritud grupid. Parim kogemus on alati see, kui koolitusel-treeningul osalenu tuleb minu juurde ja ütleb, et ta on saanud selgelt ja palju midagi sellist, mida kohe rakendada ja millest töises (aga mõnikord ka isiklikus) plaanis ta kohe kasu saab.

Usun, et kõiges saab ennast täiendada; eelkõige püüan ennast arendada metoodilise poole pealt. Väärtustan õppimist kolleegide ja valdkonna asjatundjate kogemustest, sageli pakub elu parimaid teadmisi ja tunnetust.

Diskreetselt jätaksin end hindamata, sest hinnangu andjaks on eelkõige ikka koolitatavad. Tagasiside ankeetide põhjal jääb hinnang skaala ülemisse otsa - mis on ka mulle kui koolitustreenerile eesmärgiks.

Naljaga pooleks: õpetades mingit teemat juba mitmendat korda, saad selle lõpuks isegi päris selgeks.

Tõsisemalt: olen saanud erinevate fondide toel väga hea hariduse nii Ameerikast kui ka Eestist. Tunnen, et saan osa tänuvõlga tasuda oma teadmiste edasiandmisega.

Tegelikult on mul ka majandusteaduste doktorikraad, nii et võiks küsida, miks olen hakanud doktorikraadiga ettevõtjaks, ja siis oleks vastus see, et leian, et finantsjuhtimine on valdkond, kus Eestis pole võimalik ainult akadeemilise taustaga kedagi veenvalt õpetada. Aga ega ma ei teagi, kumbapidi küsimus minu puhul õigem on.

Mitte alati, aga küllalt tihti: sära silmadesse ja soovi omandatut kohe rakendama hakata või teema kohta sügavuti lisa uurida.

Peaaegu alati: sära silmadesse. Väga tihti: häid mõtteid ja täiesti uusi vaatenurki teemale.

Parim on 10kuine finantsjuhtide arenguprogramm, mille juhtiva õppejõuna ka käesoleval aastal kätt proovin. Üheltpoolt olen saanud programmi kujundada oma ideaalprogrammi sarnaseks: tasakaalus on teoreetiline õpe, maailmapraktika kaasused ning Eesti praktika edasiandmine. Teisalt usun, et täiskasvanute koolituses mängivad osalejad otsustavat rolli.

Selles programmis on kõik osalejad teemaga kursis, neil on väga kindel soov ennast arendada, ning seetõttu on garanteeritud nii huvitavad diskussioonid kui ka tugevad emotsioonid. Halbu kogemusi ei tule meelde.

Ma ei ole teatraalne tüüp. Mul on raske näiteks kandvaid pause teha, olen harjunud kiiresti rääkima. Koolituses on vormil vähemalt sama kaalukas osa kui sisul.

EBS JKKs kasutatakse 7 palli skaalat. Viimase aasta jooksul on keskmine tagasiside olnud 6,5 kandis. Viis miinus siis?