Televiisor kinni!

Eesti inimene pidi päevas keskmiselt kolm tundi telerit vaatama, lugesin uuringust, mille nime täpselt enam ei mäleta. Usun, et see ei ole tõsi. Ilmselgelt kulub teleri ees tunduvalt rohkem aega ja see on masendav.

Ehk selle pärast mõjus kui hingekosutus hiljutinähtud Ugala teatri etendus "Saateviga". Olukord, kus pere tuleb üle hulga aja kokku ja see lähedastega ühesolemise aeg möödub valikuta telesaateid vaadates, ei ole ilmselt paljudele harukordne. Peale ekraanilt jooksva ei lähe miski eriti korda, isegi jumalapoja saabumine ja imed.

Enamikul saalis olnud publikust oli ilmselt võimalus näha laval suurepärast karikatuuri iseendast. Loodetavasti pani see neid mõtlema.

Kui palju kordi olete teie külla läinud ja pea esimeseks küsimuseks kuulnud: "Mida vaatame?" Appi! Ma tulin ju mitte teleprogrammide, vaid endale kalli inimese pärast.

Oleks silmakirjalik, kui ütleksin, et enamiku ajast on televiisor minu kodus kinni. Tegelikult sumiseb ta pea alati mu kõrval. Nüüd olen hakanud end ümber kasvatama ja vaikust nautima ning kui külalised tulevad, on teler kindlasti tabuteema.

Aeg on ise atmosfääri luua ja meeleolu hoida.

Käesolev kuu pakub ka ohtralt tähtpäevi, mida fantaasiat lennata lastes tähistada. 14. veebruar on valentinipäev, 17. veebruaril saabub sea aasta, 20. veebruar on vastlapäev.

Ja ärge õigustage end, et see kõik on kommerts. Seda on ta vaid siis, kui lasete end välisest liialt mõjutada.