Tehingutega vähe muutusi

Väärtpaberitest saadud tulu maksustamine ei tule arvatavasti kellelegi üllatusena, kuid siiski on asjaolusid, mida tuleks arvestada. Maksustamisele kuulub ainult realiseeritud tulu - see tähendab, et väärtpaberi väärtuse kasv maksukohustust ei tekita, küll aga väärtpaberite müük ja vahetus. Kes pole 2006. aastal ühtegi väärtpaberit müünud ega vahetanud, ei pea ka väärtpaberitulu deklareerima.

Väärtpaberite müügist saadud tulu arvestamine on lihtne: müügihinnast lahutatakse maha väärtpaberite soetamishind (sh soetamiskulud) ja müügikulud. Kui tulemus on positiivne, on tekkinud kasu; kui tulemus on negatiivne, on konkreetsest tehingust saadud kahju. Kalendriaasta jooksul tehtud väärtpaberitehingute kasu ja kahju summeeritakse. Kui lõpptulemus on negatiivne, saab tekkinud kahju edasi kanda järgmistele aastatele, kusjuures kahju edasikandmise aeg ei ole piiratud. Juhul, kui eelmisel aastal saadi kasu ja sel aastal kahju, millega kaotati kogu varasem kasu, ei ole kahjude tagasikandmine siiski lubatud. Väärtpaberikahju deklareerimine on maksumaksja õigus, mitte kohustus. Ent kui tekkinud väärtpaberikahju soovitakse väärtpaberikasust maha arvata, siis see deklareerida.

Keerulisem on väärtpaberitulu deklareerimine, kui erineval ajal ja erineva hinnaga on ostetud samaliigilisi väärtpabereid. Sellisel juhul on tulu arvutamisel lubatud lähtuda FIFO (esimesena soetatud, esimesena müüdud) või kaalutud keskmise meetodist. Samaliigilised väärtpaberitehingud võib deklareerida koondsummana.

Tähelepanelik tuleb olla tehingutes fondiosakutega. Nimelt ei maksustata kasu fondiosakute vahetamisest, kui vahetus toimub sama ELis registreeritud fondivalitseja fondide vahel. Kui on tehtud mitu vahetust, tuleks osakute hilisemal müügil lähtuda esimeste osakute soetamismaksumusest. Väärtpaberite vahetuse puhul tuleb muudel juhtudel võtta müügihinnaks vahetuse teel vastu saadud väärtpaberi turuhind, millest lahutatakse ära antud väärtpaberi soetusmaksumus.

Füüsilise isiku maksustamine on kassapõhine. See tähendab, et tulu tekib sellel aastal, mil raha laekub. Näiteks kui väärtpaberi müügikorraldus anti 31. detsembril, kuid raha laekus uuel aastal, siis on see uue aasta tulu.

Esmakordselt on 2006. aasta tulude deklareerimisel eeltäidetud tuludeklaratsioonil näha EVKs registreeritud väärtpaberite müügitehingud. Kuna eeltäidetud deklaratsioonilt nähtub vaid müügitulu, siis peab maksumaksja ise märkima väärtpaberite soetamismaksumuse ja väärtpaberitehingute kulud. Samuti tuleb endiselt ise deklareerida need väärtpaberitehingud, mis puuduvad eeltäidetud deklaratsioonilt (näiteks makseta tehingud, börsivälised tehingud, tehingud fondiosakutega ja välismaa väärtpaberitega jne). Kui eeltäidetud deklaratsioonil olev väärtpaberi müügitulu ei ole õige, siis tuleb see parandada.

Väärtpaberite soetamismaksumusena tohib maksumaksja arvesse võtta ainult dokumentaalselt tõendatud kulu. Kui kulu pole võimalik tõendada, ei saa seda seega ka arvesse võtta (näiteks on väärtpaberid ostetud käest kätte sularaha eest või ei ole pangast enam võimalik vajalikku teavet saada). Soetamismaksumusena saab arvesse võtta ainult neid summasid, mida maksumaksja ise on väärtpaberite soetamiseks kulutanud. Kui väärtpaberid on saadud tasuta (näiteks kingitus või pärand), on nende ostuhind järelikult reeglina null. Väärtpaberite müügi või ostuga seotud kuluna saab arvesse võtta vaid konkreetse tehingu kulusid, mitte väärtpaberikonto hooldustasu. Erandina lubatakse väärtpaberikuluna arvesse võtta väärtpaberikonto avamise tasu.

Välismaalt saadud väärtpaberitulu tuleb Eestis deklareerida ja tasuda sellelt maksud.

Kinnisvara müügist saadud tulu kuulub reeglina deklareerimisele ja maksustamisele.

Seadus sätestab rea maksuvabastusi: alalise või peamise elukoha müük, omandireformi käigus tagastatud maa ja eluruumi müük, erastatud eluruumi müük (kuni 2 ha maad, mis on ka erastatud), vähemalt 2 aastat omatud suvila või aiamaja müük (kuni 0,25 ha maad). Alalise või peamise elukoha müügi maksuvabastuse suhtes ei ole oluline, kui kaua sees on elatud, kuid oluline on, et seda oleks alalise või peamise elukohana kasutatud võõrandamiseni.

Maksuamet vaatab elukohana kasutamist väga sisuliselt ning kindlasti ei piisa elukohana kasutamise tõenduseks sissekirjutusest. Ehkki maksuhaldur aktsepteerib, et inimesel võib olla mitu elukohta, peab arvestama riskiga. Kui õnnestub tõendada eluruumi kasutamist elukohana, on võimalus, et tõendamata jääb alaline või peamine elukoht (siis maksuvabastus ei rakendu).

Kinnisvaras liiguvad suured summad, seetõttu võivad ka väikesed eksimused olla väga valusad. Enne kinnisvara müüki tasub maksuasjad endale selgeks teha.