Prussakad vannitoas ja turuletil

Piirkonnas oli metsa, õigemini džunglit, tohutult palju rohkem kui külasid, riisipõlde ja kohviistandusi, kuid kõikjal oli vaikne. "Siinsed mägihõimud on nii vaesed ja näljas, et nad on kõik ära söönud, isegi ahvid on nad ära söönud, vaesed loomad," selgitas ameeriklasest võõrastemajapidaja. Sealsamas maja taga mäenõlval ainult üks gibonite koloonia ollagi alles.

Kas uskuda või mitte, aga need ahvid igatahes inimeste lähedusse tulla ei julgenud ning vaese põhja võõrastemajades ei näinud me ka prussakaid mitte. Prussakaid leidsime märksa rikkama Lõuna- ja Kesk-Tai vannitubadest ning turulettidelt, siis juba küpsetatud kujul. Ma ei julge väita, et need vannitoa ja turuleti omad kindla peale sama liiki olid, aga sarnased küll: oma seitse sentimeetrit pikkust ja neli-viis laiust, sellised kenad prisked tumepruunid loomakesed. Või kas ikka olid kenad? Ühekaupa küll, aga kui öösel paariruutmeetrisel vannitoapõrandal neid kolm-neli ühekorraga ringi sebis, oleks kui loomaaeda sattunud.

Ayuthaya ööturul kohtusime nendega jälle, õieti siis nende ärapraetud sugulastega. Olid rohutirtsu moodi loomakeste ja töntsakate vakladega kenasti kõrvu hunnikutes. Hinnad kusagil meie rahas kümne ja kahekümne krooni kandis. Täpselt enam prussaka hinda ei mäleta, aga muu toiduga võrreldes oli ta väga kallis.

Ostsime kaks prussakat ja portsjoni vaklasid, rohutirtsud jäid ära, palju siis ikka korraga süüa jõuab. Prussakas torgati puutiku otsa, vaglad kotti ja söömiseks jälle tikud juurde - läbimõeldud ja hügieeniline, ei pea pesemata kätega toitu puutuma. Müüja pidas meid õigusega prussakasöömise alal asjatundmatuteks ning õpetas, kust pehmet liha leida ja mis järele jätta. Aga ei meeldinud mulle prussakas ka praetud kujul mitte, raske oli liha kätte saada ja polnud sel õiget maitsetki. Vaglad olid palju paremad, sellised rasvased, pealt krõbedased, seest mahedad, ka märksa toitvamad kui prussakas.

Kui ühe Lõuna-Tai saarekese Viimse Ranna nimelises bambuskülas öösel jälle meie onni prussakas külastas, siis hirmutasin teda küll, et söön ta ära, kui kohe jalga ei lase. Seal džungliserva onnikeses osutusid prussakad veel vägagi viisakateks külalisteks, sipelgad olid palju hullemad - nemad sõid ära meie kaneelirullid, mille olime saare ainukesest Euroopa-pärasest pagariärist leidnud ja hommikuse kohvi kõrvale hoidmiseks seinale riputanud. Järgmisel korral proovin ka praetud sipelgad ära.