Jüri Mõis loobus domineerimisest

Rantjee-elu Jüri Mõisale ta enda sõnul ei sobi. Ta on leidnud pärast aastaid ettevõtluses rassimist ja tipp-poliitiku elu mekkinuna elus mõnusa tasakaalu. Ta tegeleb raha teenimisega kui hobiga.

Mul on veel kinnisvaraäri. Praegu muud kohe ei tulegi meelde. Ma olen leidnud oma niši riskiinvestorina. Pärast poliitikast äratulekut alustasin sisuliselt otsast peale, selle aja jooksul olen teinud viis investeeringut.

Ah jaa, puiduäriga tegelen ka - siberi lehist vahendame ja müüme vähese töötlemisega Norrasse edasi.

Need on mu viis valdkonda.

Minu jaoks ongi see kõik üks asi - investeerimisväärsete alade ja meeskondade leidmine. Mul on firma JMB Investeeringud, mis tegeleb aktiivselt riskikapitali paigutamisega.

Kõik need tegevused olen viie aasta jooksul nii-öelda üles korjanud. Kõik on alustavad või väga noored perspektiivsed ettevõtted suure kasvupotentsiaaliga valdkondades. Ma ei oska sel etapil öelda, missugusel neist on edaspidises arengus rohkem äriõnne, et sellele ühele väljavalitule keskenduda.

Aga mingis mõttes on see ka riskihajutamine.

Ma ei taha enam kusagil võtta juhtivat või domineerivat positsiooni. Järgin mängureeglit, et ma ei võta kusagil endale enamusosalust ja ma ei taha olla kõige suurem osanik - tahan olla suuruselt teine osanik. Teisisõnu ei ole mina see, kes seal tipus rügab, vaid olen nii-öelda grand old man seal juures, kui ma suudan sellele ärile kuidagi kaasa aidata. Kuid mitte esimese mehena.

Kui mina äris alustasin Eesti riigi algusaastatel, oli mul raha teenimine muidugi kõige tähtsamal kohal.

Nüüd olen avastanud sellise väikse asja, et kui sul on 20 miljonit krooni pensionifondis, siis…

Ma ütlen, et kui sul on. Siis see tähendab sulle pensionieas 10 000 eurot sissetulekut kuus. Sellega tuleb igal juhul välja, isegi kui Eesti saab viie jõukama riigi hulka, isegi siis, kui elad mõnes kallis Lääne- Euroopa riigis.

Selles mõttes muutub raha teenimine teisejärguliseks - muutub hobiks. Firma aastaaruanne on kui klassi lõputunnistus ning kui aruandes on kopsakas kasum, on see nagu kiituskiri.

Selles võib oma tõetera sees olla. Ma pole firmasid põhja lasknud, mul pole maksehäireid. Minu nimi firma aktsionäride hulgas firma mainet küll vist kuidagi ei kahjusta, pigem vastupidi

Aga see võtab liiga palju aega. Mul ei ole seda orienteeritust enam. Te mainite siin pühendumust ühele asjale. Alles hiljuti vaadati Elcoteqile alt üles, nüüd on see ebaõnnestumine. Majanduselus ei ole midagi kindlat - küll tuleb ka Olympicu, Tallinki ja Hansapanga krahh. Seda küll ei tea, millal.

Hansapanga ajal tundsin end ketikoerana - sul ei ole olümpiamänge või jalgpalli maailmameistrivõistlusi nagu normaalsetel inimestel. Sul ei ole ka nädalavahetusi perega, kuna oled kogu aeg rakkes ja hõivatud.

Nii, et kui sa kogu aeg ainult töötad, mis siis selle mõte on.

Elu nagu akvaariumis. Sa oled pidevalt eksponeeritud, iga üks võib akvaariumiklaasile koputada, sind ehmatada ja ärritada, ülevalt ja alt vaadata ning mingit privaatsust ei ole.

Pärast avalikku sektorit jõudsin selleni, et oleks vaja leida parajalt lõtv puutepunkt ühiskonnaga, et oled mingis osas ühiskonnas sees, aga mitte nii väga. Nii on mu ideaaliks mõnus tasakaal - sa tegeled millegagi, mis on su hobi ja samal ajal sissetulek ning samas saab võtta endale vaba aega. Kui lihtsalt sooja mere äärde lesima kolida, siis jääb justkui elust eemale.

Maakera areneb praegu selle koha pealt, kus asub Ida-Euroopa, sealhulgas Eesti. Siit ära minna oleks majanduslikus mõttes rumalus. Vastupidi - siia tuleb tulla. Eesti on üks olulisemaid mängijaid Ida-Euroopa edukas majandusarengus.

Tuntud tõde, et edukad on väiksed riigid, kus sajab lund - Skandinaavia, Austria ja Šveits näiteks. Selline on meie geneetiline eripära, tulenevalt vist asjaolust, et karmima kliima tõttu peab rohkem tööd tegema kui näiteks lõuna pool.

Mulle väga meeldis Rain Lõhmuse ja Kaur Kenderi raamat "Raha". Mõtlesin, et kirjutaks sellele justkui järje, et kui raha juba on, mismoodi siis mõistlik oleks oma elu edasi elada. Kuid mu maailmakodanikest vanemad tütred laitsid selle mõtte maha. Et niikuinii ma kirjutan sellisel teemal elus ainult ühe raamatu ja kui seda juba 50aastaselt teha, siis sellega ma tunnistaksin justkui endale ja teistele, et mul pole enam rohkem midagi öelda ja et kõik mu teod on juba tehtud ja elu elatud. Tütred soovitasid oodata kuni 65-aastaseks saamiseni. Nii lükkub mu kirjanikukarjäär vähemalt 15 aasta edasi.

Ettevõtjana on Jüri Mõis alati silma paistnud süsteemse, sihikindla ja sirgjoonelise inimesena.

Mis on teinud ta edukaks? Tal on võime inimestele keerulised asjad lihtsalt ja selgelt arusaadavaks teha.

Kui Jüri tahaks raamatu kirjutada, oleks tal kindlasti midagi teistele öelda. Mulle on ta küll väga sügava ja kustumatu mulje jätnud. Ma usaldan teda igati.