Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Uiskudega Varbla laidude ja mägiveiste vahel

Kaido Einama 16. märts 2007, 00:00

Jäämatk on selline retk, et mõnikord ei teagi, kus järgmisel päeval saab uisutada. Jääolud muutuvad kiiresti.

Kuni paarikümne inimese suurune grupp ühel veebruaripäeval Läänemaal Varblas kogunes, võttis võimust hommikune lumesadu, mis sula kõrval on mereuisutaja suurimaid vaenlasi. Paksus lumes madalate matkauiskudega kaugele ei jõua. Õnneks olid toona abiks külmakraadid ja maha sadanud suured räitsakad puhus korralik edelatuul siledalt jäält kohe minema.

Reisivarustus koos tagavarariiete komplektiga pakiti veekindlatesse kottidesse, mis käisid omakorda igaühe kaasavõetud seljakottidesse - nende eesmärk on lisaks varuriiete kuivaks jätmisele ka uppuja vee peal hoidmine, kui keegi peaks läbi jää vajuma. Lisaks sai igaüks kaela jäänaasklid, millega end jääservale vinnata. Matkajuht Bert näitas ka õigeid liigutusi jääaugu servale upitamiseks ja juhendas, et läbi jää vajudes peab pöörama tagasi tuleku suunas, mitte hakata end välja vinnama edasisuunas, kus pole jää paksus teada.

Lisaks hoiatas matkajuht, et merele minnes tuleb üksteisest veidi eemale hoida. Kui kõik kogunevad troppi ühte kohta, võib juhtuda, et grupi raskuse all annab järele ka paks jää.

Varbla laiud on jäämatkaks lausa ideaalsed - esimene väikesaar asub mandrist vaid paarisaja meetri kaugusel ja kõik kuus suuremat maatükki on külastatavad ca 12kilomeetrise merematkaga. Rohkem kui paar kilomeetrit korraga merd ületada ei tulegi, et jõuda järgmise kindla maani.

Esimene jääpragu, mida vähem kui 24 tundi tagasi veel polnud, ootas meid Kitselaiu ja Pihelgalaiu vahelises väinas. Tugev tuul oli oma töö teinud. Kuid ka pakane oli vaeva näinud ja jääpraost immitses vaid üsna vähe värsket vett, mis kohe kinni külmus. Tuli vaid vaadata, et uiskudega sujuvalt konarustest üle saada.

Võtsime suuna kõige tagumisele laiule - Pöörilaiule, kus asub ka tuletorn. Selle taga laiub avameri ja jääd enam pole, silmapiiril on laineharjadki näha. Aga muretsemiseks pole põhjust - arhipelaag hoiab tekkinud jäämassid kindlalt kinni ja pakane vaid kinnitab neid veel rohkem rannakivide ja kaldaklibu külge.

Uhasime esimesi peegelsiledaid välju pidi järgmise rüsini, GPS näitas kiiruseks ligi 20 meetrit sekundis. Merejääl - ehkki pealtnäha tundub see maastik sile ja igav - on iga natukese aja tagant oodata üllatusi. Ja kuigi uisumatkal on ilmselt kõige kohatum küsimus, kui suur on kõrguste vahe reisil, on ka jääl võimalik lühikesi lõike üles-alla sõita. Kui üks jäälaam sõidab teise peale, kerkib ühe serv üles ja teine vajutatakse alla ning ongi jäänõlv olemas.

Selglaiuni jõudes selgus, et tuletornini me lihtsalt uisutades välja ei jõua. Tuul oli jääpanku kõvasti vastu sopilist rannikut peksnud ja edasikulgemine sarnanes pigem jääronimisele. Silmapiiril paistis grupp ekstremiste, kes rajasid jääkuhjade vahelt teed majakani, uisud seljas. Meie aga imetleme värskelt tekkinud neljakandilist basseini, mis saanud ilmselt viimase öö jooksul uue peegelsileda katte.

Küsisime võimaluse kohta näha hülgeid ning matkajuht Bert vastas, et Läänemeres pesitseb enamik neist Liivi lahes. Veebruari lõpus tulevadki hülged jäärüsi vahele poegima - karmil talvel kaugele avamerele, jäävaese mere korral võib neid ka üsna kalda lähedal kohata.

Lõunaeineks sobis Pihelgalaid, millel on kõrgemaid kadakaid ja varjulisem rannakülg. Kui olime uisud jalast saanud ja suundusime kadakate vahele piknikule, leidsime sealt kohaliku elaniku - šoti mägiveise. Teatakse rääkida, et nad on nii rahulikud, et kord lasknud üks isegi hulkuval koeral oma kõrva nahka panna.

Noor mägiveis tegi näo, et tegelikult on tal asja saare teise serva ning eemaldus uisumatkajate kirevast seltskonnast, näksides nagu muuseas rohutuuste. Need karvased ning sama hästi kui hooldusvabad veised on laidudel lambad välja vahetanud, sest viimased on liiga pepsid - ei söö kõike. Mägiveise paks karv aitab hakkama saada ka karmi pakasega. Loom võib aasta läbi ise ehk ilma poputamata looduses ära elada.

Kui mägiveis oli meie uudistamisest isu täis saanud ja meie tema pildistamisest mälukaardid täis klõpsinud, läksime lahku. Eemalt paistis Varbla puhkekeskus, mille lähedal sikutasid kalamehed võrku välja ja saagisid mootorsaega 20×20×20 cm jääkuubikuid lahti. Võrk oli jääga altpoolt kokku puutunud ja selle külge külmunud. Askeldamist oli vaatama tulnud ka koerarakendiga suusataja - sel ajal, kui meie oma kondiauruga vastutuult uhasime, lasi tema end koerajõul vedada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing