Kodukino saab ehitada ka lihtsurelik

Selle väite kontrollimiseks otsustasin käepäraste vahenditega üles seada kuue kõlariga ehk nn 5.1-heli mängiva kodukino. Natuke planeerimist ja askeldamist ning valmiski naabri und rööviv meelelahutuskeskus.

Esmalt õppisin, et ruumiline heli nõuab planeerimist - see on fakt. Ruumiline heli on väga kapriisne ja heal lahendusel on tingimused, mis tuleb täita, enne kui üldse midagi kuulama tasub hakata.

Kaks kõige olulisemat punkti on ruum ja tehnika. Nendest kahest poolusest on ilmselt kõige lihtsam lahendada tehniline osa. Tuleb osta helisüsteem, kõlarid ja muu vajalik materjali kasvõi kõik-ühes-karplahendusena. See pole ka eriti kallis.

Taoline kõikehõlmav lahendus pole võibolla kõige kvaliteetsem, kuid pakub ehitamise kogemust, mida teistega jagada.

Enne, kui süvened ruumilise heli lahendusse, mõtle, kuhu kõlarid pead paigutama. Millises toas soovid heli ja pilti nautida? Kõige parem oleks, kui selle planeerimisega oleks võimalik tegeleda siis, kui valitud ruum on alles paberile joonistamise faasis.

Sellisel puhul saad vajaliku kaabelduse ja kõlarid paigaldada otse seinte sisse. Nii lahendad hulga probleeme, mis on seotud lastega, kes jooksevad kõlareid ümber või koduloomadega, kes närivad juhtmeid.

Integreerides kõlarid seinte sisse, on võimalik neid käsitleda kui sisekujunduselemente. Ette planeeritud helilahendus paigaldatakse üldiselt elutuppa, kuid tavaliseks on muutumas ka trend, kui selline lahendus paigaldatakse täiesti eraldi isoleeritud kinotuppa.

Kinotuba on kindlasti meeldiv unistus, kuid nüüd ma tõmban sind sellest välja. Enamasti pole võimalik ruumi ümber ehitada. Tehnika tuleb tihti paigaldada olemasolevasse ruumi ja sobitada olemasoleva mööbliga. Ning sellestki pole midagi väga hullu.

Esimene soovitus - vaata ruum kriitiliselt üle. Viska üleliigsed lapsed, elukaaslased, lillepotid ja muud sisekujunduslikud elemendid välja, ning vaata, kuhu saaksid paigaldada heli summutavad elemendid. Vaibad, kardinad ning muu taoline on helile kasuks.

Kui hakkate kõlarite arvule mõtlema, siis ärge suurushullustusse sattuge. Selleks, et nende arvu kuidagi põhjendada, tuleb uurida, millega need kõlarid täpsemalt tegelevad - mis tüüpi heli nendest tuleb välja ja miks.

Standardeid on palju: 3.0, 4.0, 4.1, 5.1, 6.1, 7.1, 10.1 ja 22.2 ning kõik need, mis sinna vahele jäävad. Praegu on kõige otstarbekam ehitada kuue kõlariga 5.1-süsteem, kuna sellele standardile on tööstuse poolelt suurem toetus - peaaegu iga DVD-film tuleb välja 5.1-heliga.

7.1 on praegu veel liig, kuid poest on võimalik saada 7.1-receiver'it. 10.1- ja 22.2-standardil on rohkem kontseptuaalset mõtet - 10.1-heli kvaliteedi jaoks on tehtud üks pooletunnine film.

Poest on võimalik saada ka 7.1-heli mahamängiv süsteem, mida kutsutakse Dolby Digital Plusiks või siis nimega HD-DTV, ent praegu sellele kahjuks eriti palju mahamängitavat materjali pole.

Arvestage, et kogu helisüsteemi kaadervärk tuleb teil ka kuskile paigutada. Lilled, mis sul siiani seina ääres postamentidel seisnud on, viska kohe aknast alla, sest nende asemele tulevad kõlarid.

Pooled kõlaritest tuleb asetada ideaaltingimustes kuulaja kõrvaga samale joonele. See jutt kehtib keskmise esikõlari ja tagumiste surround-kõlarite kohta. Keskmine kõlar peaks olema ideaalis paigutatud ekraani taha, kui tegemist on projekteeritud pildiga.

Tavapäraselt on kodus televiisor. Keskmine kõlar läheb täpselt sinna peale, suunatuna kuulajale. Tagumised kõlarid tuleb panna kas eraldi alusele või siis on need alusega koos ja lähevad kuulaja kõrvale, neist natukene tahapoole.

Teatud tingimustel võivad tagumised kõlarid olla ka integreeritud lakke. Esimesed kõlarid tuleb paigutada mõlemale poole ekraani ja ka need peaksid olema suunatud kuulaja poole. Subwoofer'i paigutus pole ruumis kes teab kui oluline, kuid siiski võiks see olla suhteliselt lähedal pildiallikale.

Basskõlar pannakse enamasti seina äärde või nurka, kuid tuleb meeles pidada, et see ei tohiks olla seintega paralleelselt, kuna kõlarist väljuvad helivõnked kipuvad teineteist sellisel moel summutama.

Heli peab peegelduma ruumi. Neid paigutusreegleid järgides sain juba päris hea tulemuse. Kõik kõlarid ühendasin ressiiveriga, kasutades selle jaoks vastavat kaablit.

Poes kõlarikaablit ostes võib ka väga kergelt liialdada. Alati ei ole kõige paksem kaabel kõige parem ja vajalikum. Keskpärase läbimõõduga kaabel on tavaliselt piisav. Alla selle ei pruugi kõlarisse midagi jõuda. Samas üle piiri minnes ei jõua kõlarisse ju ka midagi enamat.

Receiver on kogu kodukino süda. Sellesse keskseadmesse kogunevad kõik heli- ja videosisendid ning -väljundid. Minu kasutuses oli Yamaha RX-V657 receiver, mis on suuteline mängima 7.1-süsteemi, kuid otsustasin kasutada seda 5.1 mängimiseks.

Esikõlariteks olid 75 W Audese kõlarid ning tagumisteks anti kasutada Audese 45vatised kõlarid, mis olidki tagumisteks mõeldud. Ka subwoofer oli Audese 125vatine ning keskmiseks kõlariks kasutasin olemasolevat 100 W Yamaha kõlarit.

Kui kõlarid on ühendatud, tuleb hakata neid häälestama. See tähendab seda, et receiver'ile tuleb selgeks õpetada, kus ja kui palju on kõlareid ning millised need välja näevad. Yamaha receiver'iga oli meil kasutada spetsiaalne mikrofon, mis tuli asetada kuulaja istumiskohale enam-vähem kõrva kõrgusele ja mille järgi tagasisidet saades õpetab receiver endale selgeks, millised kõlarid on tema külge ühendatud, kui kaugel need on ja kuidas heli tundub.

Kuigi esmapilgul paistab ülesanne käsitsi tehes keeruline, siis uskuge - tegelikult see nii ei ole. Minu hinnangul on helilaineid mõõtev mikrofon liigne lisakroon. Siiski on keskseade üks olulisemaid komponente kodukinolahenduses ja pigem tuleb sellesse rohkem investeerida.

Esikõlarid polnud küll eriti suured või võimsad, kuid nendest piisas, kuna madalaid helisid oli võimalik suunata basskõlarisse.

Aga meelelahutus? Mahamängivateks seadmeteks kasutasime ML Arvutitest saadud Inteli Viiv-tehnoloogiaga spetsiaalset multimeediaarvutit, millel jooksis Windows Media Center Edition, ja mängukonsooli XBOX 360. Teleriks sain kasutada 40tollise Sony Bravia, mille hea kontrastsus oleks iga kodukino uhkuseks.

Parima tulemuse saavutamiseks viisin mõlemast seadmest heli receiver'isse valguskaabliga. Nii arvuti kui ka XBOXi pildi viisin telerisse receiver'i kaudu. Kui need ühendused tehtud, jäi vaid üle kõike nautida.

Lihtne kodukinosüsteem on hea ka muusika-DVDde mängimiseks. Proovisin esmalt DVDd "Kraftwerk - minimum, maximum", mille heli on salvestatud DTS-vormingus, mis tähendab paremat helikvaliteeti ja seega oli võimalik nautida kontserti justkui oma toas.

Uskuge, stereo- ja 5.1-heli vahe on hämmastavalt suur. Kui 5.1 puhul on kontserdil kohaloleku tunne, siis stereo tundub hiljem nagu viie kilomeetri kaugusel kodus aknalt mõne ürituse jälgimine.

Väga hästi mõjusid ka kõikvõimalikud värskemad (või ümber töödeldud) heli-intensiivsed seiklus- või märulifilmid. Mitte ainult sellepärast, et heli oli kõvasti, vaid sellepärast, et neis on helile palju rõhku pööratud.

Väga meeldiv on ka digi-TV koos 5.1-heliga (mis eeldab muidugi, et saatel on vastav kvaliteet). Kõige parema tulemuse saab digi-TV vaatamisel, kui unustada ära vana koaksiaalkaabel, mis on kvaliteedi surm.

Enne televiisori või projektori soetamist tuleks välja selgitada optimaalne ekraani suurus. Aluseks võiks võtta rusikareegli, mille kohaselt maksimaalne vaatamiskaugus ei tohiks olla suurem kui 3-4kordne ekraani laius HD-resolutsiooniga pildi puhul ning kuni viiekordne ekraani laius standardtelevisiooni ja DVD kvaliteedis materjali puhul.

Kvaliteetsemaks ühendusmeetodiks olmeelektroonika seadmetel on HDMI, mis võimaldab ühe kaabli abil ning digitaalsel kujul edastada nii HD-videosignaali kui ka kuni kaheksa kanaliga heli. Analoog-videosignaali edastamisel on kvaliteetseteks ühendusmeetoditeks SCART ja komponentvideo. S-Video ja liitvideo ühendusi võiks võimaluse korral vältida.

Teisalt peaks ekraani asukoht olema valitud selliselt, et ei televiisori ega projektori ekraanile ei langeks otsene valgus aknast või valgustitelt. Tehnilistelt parameetritelt tuleks põhitähelepanu pöörata resolutsioonile, kindlasti kontrastile ja ühendusvõimalustele. Mida suurem on kontrasti suhe, seda detailsemad on tumedad pildialad.

Kuna HDTV on juba ukse taga, siis nii televiisor kui ka projektor peaksid füüsiliselt olema kuvasuhtega 16:9. Projektori puhul peaks tähelepanu pöörama ka paigaldusvõimalustele ning ekraani kvaliteedile.

Planeerides uue kodu ehitamist või olemasoleva remontimist, oleks vaja õigel ajal läbi mõelda ka heli- ja videosüsteemi ülesehitus, et vajalik kaabeldus saaks seintesse-lagedesse peidetud juba ehitus-remonditööde käigus.

Elamusse sobib helisüsteem, kus elutoas asub kodukino, ja maja teisi ruume, näiteks terrassi, sauna (ka leiliruumi), vannituba, magamistuba, hõlmab stereofooniline tausthelisüsteem.

Nüüd, kus teleri ja diivani (ehk kuulaja või vaataja) asukoht paigas, saab otsida kõlaritele sobivad kohad. Kuna elutuba on mõeldud ennekõike pere koosolemise paigaks, kus ristuvad paljud teed, pole sageli mõeldav, et kõlarid paikneksid heliliselt ideaalsetes kohtades. Seetõttu võib kõlaritele asukoha leidmine osutuda küllaltki keeruliseks, seda eriti tagakõlarite osas.

Tavaliselt leiavad tagakõlarid koha diivanist taga asuva seina ülaosal, kuid sellisel juhul tuleb nende kinnitamisel kindlasti kasutada kronsteine, mis võimaldaksid kõlareid suunata kuulaja poole.

Kui võimalik, peaks helipeegelduste vähendamiseks nihutama eeskõlarid seinast vähemalt 0,5 m kaugusele. Muidugi oleks helipeegelduste vähendamiseks hea, kui põrandal on vaip ja akende ees kardinaid, kuid harilikult neid tänapäeva elamu elutoa interjööris ei kasutata.

Autor: Ronnie Jaanhold