Toyotal on, mida karta

Kindlasti on Mitsubishi Pajero maasturite etalon. Pole eriti autofirmasid, mis saaksid rind kummis teatada, et nemad on 12 korda Dakari ralli võitnud. Küll tuleb siiski võrdväärse konkurendina pidevalt müüginumbrites Land Cruiserile alla vanduda.

Võrreldes vana mudeliga on Pajero paljuski muutunud ja paljuski samaks jäänud. Salongi suurus on sama, sest see ongi sama raam, mis sõitjaid ümbritseb. Välimus on aga täiesti uue ilme saanud. Esiosa on märksa ülbem ja macho'likum kui vana kergelt haleda olemisega nina. Suured tuled, mis näitavad ööpimeduses nagu prožektorid, mõjuvad samuti väga hästi.

Üldiselt on auto kohta õige öelda suur, sest ta pole mõõtudelt päris sama kui Ameerika maasturid, mis pikali lükatud pilvelõhkujatena mööda tänavaid ukerdavad, kuid vaade on ikka ja alati alla suunatud, sest just seal asuvad kõik teised liiklejad.

Salong on autol mahukas. Sestap on autos ka seitse istet. Nimelt on pagasiruumis kaks lisaistet, mis küll enamasti mõeldud lastele. Täiskasvanud said seal sõita küll, kuid Tallinna-Pärnu otsa peal hakkas auto tagaosast kerget virinat kostma. Keskmine istmerida on aga piisavalt mahukas. Jalaruumi on Pajeros samuti terve tantsusaali jagu.

Ees on samuti kõik käe-jala juures. Istmed on mugavad ja pakuvad maastikul olulist külgtugegi omajagu.

Sõita on Pajeroga hea. Kohati tundub vedrustus jäik, siis jälle pehme. Täpselt ei saanudki sotti, mis ta siis on. Küll saabus selgus maastikul, kus turnimisel oli selline tunne, et sõidan sulgpadjal.

Kiruma peab ka natuke, sest diiselmootori müra tuleb suhteliselt agressiivselt ja kõrva häirivalt salongi. Üldiselt on Pajeroga nii, et pidev ja pikk kaotus müüginumbrites Land Cruiserile peaks natuke taanduma, sest välimus lööb juba omajagu ja auto on vägagi aus.