Vene okupatsioon Euroopas

Kui Vene maagaasimonopol Gazprom katkestas jaanuaris 2006 tarned Ukrainasse ja Gruusiasse, nähti seda kui selget märki Kremli soovist kasutada oma energiaressursse poliitilise mõjuvõimu rakendamiseks Euroopas. Aasta hiljem tegi Venemaa selgeks selle teo olulisuse, sulgedes kolmeks päevaks naftatarned Valgevenesse ning põhjustades doominoefekti saadetistele Lääne-Euroopasse.

Vaatamata tarnetega seotud ähvardustele on olnud vähe märke Euroopa Liidu efektiivsest poliitikast, mis vähendaks sõltuvust Vene energiast. Euroopa Komisjoni jaanuaris tehtud energiaettepanekud on samm õiges suunas. Neil on aga vähe mõju Venemaa energiasuhetele Euroopaga - need ei kohusta Venemaad rakendama konkurentsivõimelisemat ja läbipaistvamat transporti ega investeerimisstrateegiaid.

Euroopa riigid jätkavad samal ajal hoopis kahepoolsete tehingute sõlmimist Venemaaga, arvestamata ELi ühishuve. ELi Lääne-Euroopa riigid on demonstreerinud vähest muret Venemaa survetaktika pärast Kesk- ja Ida-Euroopas uute liikmete suhtes, pannes kahtluse alla ELi solidaarsuse energiatarnete osas. Alates sellest, kui Kreml katkestas energiatarned Balti riikides 1990 kasutu püüdena lämmatada nende iseseisvusliikumine, on Venemaa jätkanud torupoliitika kasutamist ELi uute liikmete Poola, Läti ja Leedu vastu. Neile, samuti Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale jäävad Venemaa energeetiline domineerimine ja selle poliitilised tagajärjed tõsiseks ähvarduseks.

Venemaa on Euroopa segadusseajamisest kasu lõiganud, tagades Euroopa suurema pikaajalise sõltumise oma energiast, eriti maagaasist ning jätkates "jaga ja valitse" taktika kasutamist Euroopa riikide suhtes. Jaanuarist 2006 on Moskva pidanud läbirääkimisi eraldi tehinguteks energiaettevõtetega Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Ungarist, Serbiast, Slovakkiast ja Taanist. See võib lüüa jalad alt Euroopa pingutustelt ehitada lisatorustikke, mille eesmärk on hiilida mööda Venemaa peaaegu monopoolsetest tarnetest Kesk-Aasiast.

Esialgu tundus, et Saksamaa kantsler Angela Merkel võiks tuua suhtumisse muutusi. Ent Merkel kiitis heaks kuluka Põhja-Euroopa gaasijuhtme Läänemere alt - see maksab vähemalt kaheksa korda rohkem kui alternatiivne Yamal II torustik, mis oleks läinud Poola kaudu.

Vaatamata EK headele kavatsustele jätkavad ELi "suured" vastupanu ühisele ELi energiapoliitikale. Novembris ei õnnestunud ELi välisministreil kokku leppida ühises lähenemises Venemaa energiale - just siis, kui raportid tõid uuesti esile, et Venemaa haub OPECi-sarnase maagaasikartelli loomist. ELi poliitiline tahe vähendada sõltuvust Venemaast on seega tõsise kahtluse all. Järgmise viie-kümne aasta jooksul suudab Venemaa täita oma gaasilepingud Euroopas ainult monopoliseerides gaasiekspordi Kasahstanist, Turkmeeniast ja Usbekistanist Euroopasse. EL on siiani eiranud tõika, et Gazpromi monopol on selge Rooma leppe ja WTO kohustuste trustivastase ja konkurentsipoliitika rikkumine.

Venemaa usub, et maailma praegune pingeline energiaturg ja kõrged hinnad annavad talle piisava mõju Lääne üle. Venemaa keeldub järjekindlalt lubamast Lääne ettevõtetele samasugust ligipääsu Vene rajatistele, nagu Vene energiaettevõtted Euroopas ja USAs juba naudivad. See jääb nõnda, kuni Läänel õnnestub rakendada energiastrateegiat, mis sunnib Kremlit kursi muutma.

Kuigi EK paistab suunduvat avatuma, konkurentsivõimelisema energiaturu ehitamisele Euroopas, on ELi ühistegevus Venemaa vastu jäänud alla sisemistele erimeelsustele riiklike energiafirmade ülevõtmiste suhtes, mis hõlmavad teiste liikmesriikide ettevõtteid. Venemaad tuleb veenda, et selle ressursid on väärtuslikumad, kui need avatakse välisinvesteeringuiks, neid juhitakse läbipaistvalt ja opereeritakse rahvusvahelise kaubandussüsteemi juriidiliste ja ärireeglite järgi. ELi ühtse tegutsemiseta seda ei sünni.