Urmo Vallner - õppija igal ajal

Urmas Sule ja Urmo olid Tartu Miina Härma Gümnaasiumis (MHG) pinginaabrid umbes 6. klassini, pärast viidi Sule üle paralleelklassi.

Urmo lõpetas toonase keskkooli 1982. aastal. 11a oli nii-öelda tüdrukute klass - 26 lõpetanust oli neidusid 21. Urmo ei oska öelda, kas see pisidetail on teda kuidagi kujundanud või ta olemust mõjutanud. "Ma ei ole nii mõelnudki. Raske öelda, sest poiste klassis pole ma käinud ning seega võrdlust pole," ütleb Urmo.

Inglise keele kallakuga MHGs õppis Urmo inglise keelt alates 2. klassist. Ta mainib, et MHGs on alati küll hästi muusikat tehtud, kuid talle see kahjuks külge ei jäänud.

Urmas Sule räägib sellest pisut erineva loo. "Muusikutega sarnaselt loomupärast musikaalsust tal tõesti ei ole. Kuid pea iga noor poiss on tahtnud ja teinud kooli ajal bändi. Seda tahtis muidugi ka Urmo ning selleks, et seda teha, võttis ta lihtsalt kätte ja õppis sihikindlalt harjutades laulmise ja kitarrimängu ära."

Sule sõnul ongi see Urmole väga iseloomulik, et ükskõik, mille Urmo käsile võtab, teeb ta seda väga süviti ja süsteemselt. "Ükskõik millest ta huvitab, tahab ta selle enda jaoks väga selgeks teha."

Ka tekstiautor võib seda kinnitada, sest pärast intervjuu jaoks tennisetrennist fotode tegemist saatis Urmo kirja: "Kas on kuidagi võimalik kõik tennisepildid endale arvutisse saada? Need annavad päris hästi mulle kätte vead, millest saaks õppida."

Pärast tööstuselektroonika tudeerimist Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) sai Urmost diplomeeritud elektroonikainsener. Aasta pärast TPI lõpetamist ning töö kõrvalt ASis Talleks astus Urmo Eesti Diplomaatide Kooli, õppima diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid. "Huvitav ala oli, saab inimestega suhelda ning näha maailma. Aeg ise juba oli huvitav - aastad 90 ja 91. Oli veel ju Nõukogude Liit ning piiridest eriti väljapoole ei saanud. Kuid see nägemus, et võid saada kas võimaliku iseseisva riigi või Nõukogude Liidu satelliitriigi diplomaadiks, oli üsnagi ahvatlev."

Samas möönab Urmo, et tudengina sai päris palju reisitud. "Tudengite jaoks läksid piirid lahti pärast seda, kui Nõukogude Liidu toonane juht Mihhail Gorbatšov käis Tallinnas. Kohtumisel temaga andsid TPI tudengid talle mõista, et tahaks Soome tudengitega sõprussidemeid luua, kuid Eestist ei lasta välja. Kuid vahetult pärast Gorbatšovi Eesti-visiiti läksid uksed kiiresti lahti."

Tudengitega kohtumisel seisis Urmo Gorbatšovist kahe meetri kaugusel ning sai toonase hiidriigi juhile küsimusi esitada.

"Mäletan täpselt, mida ma küsisin. Perestroika oli sel ajal veel käimas ning küsisin, kas Nõukogude Liidus tuleb tööpuudus. Muidugi vastas Gorbatšov, et ei tule."

Urmo lõpetas diplomaatide kooli esimese lennu, koos hilisema taasiseseisvunud Eesti ühe silmapaistvama diplomaadi, varalahkunud Priit Kolbrega. Diplomaati Urmost aga ei saanud. "Sel ajal oli küsimus rahas. Erasektoris olid töötasud oluliselt suuremad, kui riik toona maksta suutis.

Tudengina mitmeid välisreise teinud Urmo sõnul ei mõelnud ta kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate algul Eestist lahkumise peale. "Aeg püsis siiski optimistlik, sest oli lootust, et asjad lähevad paremaks. Ja läksid ka."

Urmo tunnistab, et kui 91. aastal toimus Moskvas riigipöördekatse, tekkis tal koos abikaasaga Suurbritannias töötades küll küsimus, mis edasi saab. "Arutasime, mida teha, kui riigipööre õnnestub."

Urmo usub, et ta oleks tol ajal välismaal läbi löönud. "Oleks ikka alustanud lihttöölisena, sest keelt ju ei oska. Inglismaal töötades peaks olema inglise keel perfektne. Miina Härma kool on hea kool, kuid ju oli õpilane vilets."

Restorani nõudepesijaks ei oleks Urmo läinud. "Selleks peab olema konkreetses olukorras. Kui hakkad nälga jääma, siis lihtsalt nälgasuremise asemel oleks ma läinud loomulikult nõusid pesema, kui oleks vaja olnud. Aga ma arvan, et ma oleks endale leidnud palju mõistlikuma tegevuse."

Mõtte hakata inimesi koolitama sai Urmo ühel Hansapanga kevadkonverentsil Charles Handyilt. "Teda peetakse praegu maailma üheks suurimaks mõtlejaks."

Sellel konverentsil käis Handy välja mõtte, et ülim, mida inimene teha saab, on teiste õpetamine ning midagi täiuslikumat enam teha ei saa. Sellest hakkas Urmos idee idanema.

"Mõned päevad pärast Selverist lahkumist võttis Invicta minuga ühendust ja pakkus treeneri kohta. Nõustusin." Esimene treening Invictas oli Urmo sõnul neli nädalat pärast Selverist lahkumist. "Esimese treeningu teema oli muutuste juhtimine. Koolitamine on väga emotsionaalne ja huvitav töö. Näha inimeste silmadest, et nad ühel hetkel saavad aru, miks ja kuidas nad mingit asja teevad või mis juhtub, kui teeks just teisiti. Minu jaoks on väga tähtis, kui inimese tulevad pärast loengut minu juurde ja räägivad, et neil oli loengust oma praktilises töös kasu ja tulemused on sellised."

Firmajuhina on Urmo sõnul sellist tunnet raskem saada. "Juhiks olemine ei ole iludusvõistlus - kellelegi sa ikka ei meeldi."

Urmas Sule meenutab, et on ise ka osalenud kunagise pinginaabri loengutes. "Huvitav kogemus oli. Seal lõi välja tema loomupärane oskus siduda haaravalt teooria oma isiklike juhtimiskogemustega."

Urmo on tore kambajõmm, kellega mõnus ühiselt ükskõik mida ette võtta, igale reisile ja ka luurele läheksin koos temaga ilma igasuguse kahtluseta.

Osavalt paneb endaga kaasa mõtlema, arutlema ja keskendub seejuures ka ise täielikult teemale. Ajal, mil koos töötasime, lõppes selline arutelu sageli nii, et olime mõlemad sunnitud ütlema, et täna rohkem ei suuda. Inimesi olen väga vähe kohanud, kes pühenduvad sedavõrd innukalt ja jäägitult ning seda teeb ta alati kõikides ettevõtmistes.

Minu arvates on ta väga tõsine tegija, rabab mitmes valdkonnas, tuletan talle sageli meelde, õppigu "ei" ütlema, et võtku aeg maha ja mõelgu enda peale.

Pole kiiret sinna, kuhu me kõik kunagi niikuinii jõuame. Kõikide tegevuste juures pühendub jäägitult, annab endast alati kõik. Vahet pole, kas tegemist töö, spordi või lihtsalt vaba aja ettevõtmisega.

Urmo suudab suurepäraselt meeskonna pühendunult ühise eesmärgi saavutamise nimel tegutsema panna. Hoolitseb selle eest, et visioon on selge ja realistlik. Ääretult järjekindel, võiks vist isegi öelda, et kohati isegi jäärapäine, eriti siis, kui on veendunud enda õiguses.

Kui Tallinna Kaubamajas töötasime, olime mingil hetkel hädas pikaajaliste eesmärkide suundade ja eesmärkide paikapanemisega. Tänu Urmo järjekindlusele tegeles sellega pea poolteist aastat kogu tippmeeskond, kuni lõpuks nii ärifilosoofia kui ka eesmärgid ja strateegiad selgeks said vaieldud.

Urmo hoolib inimestest, usub ja usaldab, arvestab teiste arvamusega, alati abivalmis ja aus.

Tema negatiivseks omaduseks pean liigset välist rahulikkust, ta elab ja põleb rohkem sissepoole.