Üksildased on suhtebörsil kui mängurid rahamaailmas

Niisiis Dow Jones'ist jääb asi kaugele, börsil mängimisest võib-olla mitte niiväga. Eks ole ju üksikuks jäänud või ka paarisuhtes end üksikuna tundvad inimesed kui börsimaaklerid, kes kellahelina (vaatevälja ilmuva potentsiaalse partneri) peale valmis tormama panuseid tegema. Antagu siinkohal andeks minu võimalik võhiklikkus börsi temaatikas, pilt mu silme ees tuleneb telest nähtud infokildudest.

Loo keskmes on 30aastane ajalehekuulutuste vastuvõtja Sille (Hilje Murel), kes on saatuse tahtel veel üksik. Kiusatus saabuvad tutvumiskuulutused üle vaadata on suur ning miks mitte mõnele neist ka vastata. Ikka meeleheitlikkus lootuses kohata lõpuks ometi seda "ainsat ja õiget".

Teise alateemana jookseb läbi lavastuse müümise kunsti ja välismaise kummardamise teema. Õnneks ei lüpsta seda suhteliselt juba vanaldast lehma liiga hoogsalt. Kõrva hakkas ka paar päevakajalist Pronkssõduri sündmustele viitavat lausungit, mis võib-olla kontekstiga just kõige paremini ei haaku. Aga vahest oli nende eesmärk lisaks lihtsale "ärapanemisele" rõhutada, et nähtav toimub just siin ja praegu.

Rida laval nähtavaid pimekohtinguid peaks pakkuma lõbusat äratundmisrõõmu neile, kel endalgi mõni säärane kogemus olemas. Mahlakaid karaktereid naudib ilmselt aga seegi vaataja, kes oma "ainsa ja õigega" ammu õnnelikult koos. Kuigi karrikeeritud kujul, on lava täis inimesi meie ümbert, tänasest päevast tänases Eestis. Läbi huumori räägitud lugu aga polegi ehk nii lõbus, kui pisut järele mõtlema hakata…

Igatahes rõõmustas Ugala teater taaskord oma ühtalse ansambliga, karakterid on loodud ilmse mõnuga.

Kui midagi ette heita, siis vahest võinuks lugu natukenegi lühem olla. Kaks ja pool tundi pole iseenesest muidugi etenduse jaoks pikk aeg, aga kui sarnased situatsioonid natuke teises variatsioonis korduma hakkavad, siis tabad end mõttelt, et tahaks juba teada, mis siis ikkagi edasi juhtub. Kui lavastaja paluks aga soovitada, milline stseen välja jätta, siis ega ei oskaks esimese hooga ühtegi pakkuda. Jääb üle loota, et sisse mängides tempo tõuseb ja vaatajale ei jää enam aega sellise mõtte jaoks aega.

Materjali põhjalik analüüs jäägu kirjandusteadlastele, aga tavavaataja jaoks on Ott Aardam saanud maha täiesti arvestatava näitemänguga. Dialoogil on lennukust ja vaimukust ning loo temaatika peaks kõnetama paljusid. Paha sõna ei saa lausuda ka Aardami lavastajadebüüdi kohta.

Autor: Ülle Hallik