Okastega Leon

Just nimelt seni, sest tegelikult sosistatakse ka Cupra R-ist, mis peaks jõuallikaks saama lausa 265hobujõulise mootori.

Proovisõiduki värv oli auto nimele kohaselt erkkollane ja meenutas midagi, mis pole just siit planeedilt pärit. Paljude arvates mitte just kõige mehelikum värv, kuid Cupra peal mõjub ta kuidagi õigena ehk isegi karvane rind ei tohiks end selle peale raseeritult tunda.

Üks oma klassi niigi ilusamaid autosid on kaunistatud lisaspoileritega ja kõigele lisaks on selle alla pandud ka suured kaheksateisttollised veljed. Kogu komplekt näeb üsna mahlakas ja magus välja.

Sisu on Cupral samuti teistsugune kui tavalisel Leonil. Istmed on väga sportlikud. Peatugi on seljatoe osaga ühes tükis, nende vahel on ka kiireks sõiduks vajalike trakside osa. Istmed pole aga õnneks nii sügavad, et neist väljumiseks oleks vaja kõigepealt seepi ja vett ning siis kolm korda hoogu võtta. Ei, need on suhteliselt tsiviliseeritud ja sobivad hästi ka minusugusele suurele mehele. Nagu Leonis ikka, on tagaistmel ruumi piisavalt ja pagasiruumi mahub isegi lapsevanker ära.

Sõit ise on midagi erilist. Olen alati pidanud Leoni üheks paremini juhitavaks autoks, mis annab rooli kaudu palju tagasisidet ja milles isegi 1,6-liitrise mootoriga on tunne, nagu oleksid võidusõiduautos. Rool ja selle tunnetus on tõepoolest midagi erilist ning teistel tootjatel on sellest palju õppida. Juhitavus on muudetud veelgi paremaks, tehes vedrustust jäigemaks. Igas kiires kurvis tuleb nägu laiale naerule vedada, sest auto kuuletub justkui narkokoer oma peremehele.

240 hobujõudu mootorikatte all on aga tõeline kirss tordi peal. See viliseb ja sunnib parema pedaali lennukal tallamisel sõitjaid hooga istmesse. Seda kohta küll ei tekkinud, kus oleks tahtnud karjuda: "Veel kiiremini!"