Põllutootja edu käibe nägu

"Paljud talud on spetsialiseerunud näiteks teraviljakasvatusele. Aga kui juhtub olema halb aasta ja vili ikaldub, on häda majas," tõdeb OÜ Pihlaka Farm juhatuse liige Peeter Pihlakas.

Riskide maandamiseks peab ta õigeks tegeleda mitme asjaga korraga - näiteks kasvatada lisaks teraviljale ka kartulit ja loomi. Samas peaks iga tootja otsustades lähtuma turuolukorrast, maa suurusest ja asukohast.

"Taasiseseisvumise alguses oli seinast seina tootmine veel kasulik, aga täna käib kõikjal spetsialiseerumine," peab spetsialiseerumist möödapääsmatuks Sagro ASi juhatuse esimees Kalle Reiter.

Näiteks toob ta oma tootmise, kus Sagro AS viljeles viis kuni kümme aastat tagasi paarikümmet kultuuri, kuid on ajapikku spetsialiseerumise nimel kultuuride arvu vähendanud ja kasvupindu suurendanud.

"See sõltub ka talupidaja enda mõtlemisest - kuidas ta oma tegevust planeerib," selgitab põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai. Tema usub, et teravilja kõrvalt on võimalik ka midagi muud teha. Samas loomakasvatuse kõrvalt aga suurt muud midagi ei tee.

Teisalt peab ta põllumajandusettevõtte elujõulisuse aluseks käivet hõivatud töötaja kohta. "Pole tähtis, kas tal on kümme hektarit või tuhat hektarit. Vahel on tuhat isegi vähem efektiivne," arutleb Kevvai.

Elujõulise ja eduka põlumajandusettevõte käive peaks tema kinnitusel olema umbes 1,5 miljonit krooni. Selline ettevõte elab ilma sponsoreerimiseta puhtalt põllumajandusest ära.

Samas peab ta näiteks aastatepikkust 300 000 kroonise käibega põllumajandamist sisuliselt enese sponsoreerimiseks. Sel juhul on lahenduseks millegi muuga lisaks tegelemine. Teisalt ülieduka maasikakasvatusega, mis hõlmab paar-kolm kuud aastast, on 300 000 krooni suur kasum, osutab Kevvai ühtse retsepti puudumisele.

Reiter aga peab suurusest olulisemaks ühistegevust. "Eestlane on küll selline jonnakas, kes tahab kõike üksi ja ise teha. Ühistus suudetakse asjad täpsemalt määratleda ja korraldada," osutab ta väiketootja ühistusse kuulumise möödapääsmatusele. Näiteks pakub ta kas või ühiseid toodangu pakkimisliine. Ühistegevuse kiratsemise põhjusi näeb ta ka negatiivses okupatsiooniaegse kolhoosikorra kogemuses.

Pihlakas peab tootmise edu võtmeks peale spetsialiseerumise, käibe ja maa suuruse ka asukohta. "Laienemisvõimalusi meil eriti palju pole - Tallinn tuleb vastu. Aga saja hektariga endale traktorit ei osta," möönab ta pärast pikemat arutlust.

Vaataksin ettevõtja elujõulisust sissetuleku järgi. Kui tahta saavutada 1,6 miljonit käivet, peaks olema praeguste piimahindade juures 80 lehma. Vähem ei ole mõtet. Samuti tuleb arvutada teravilja ning teiste kultuuride puhul. Toetuste lisamisel võib talu ka väiksem olla. Samas ei peaks toetuste peale midagi üles ehitama. Pigem loeb toetus kui arendustegevuse rahastamine.

Erinevalt väiketootjaist, kellele toetus on ainus ellujäämisvõimalus, suudavad suurtootjad ka ise investeerida. 2010 satuvad raskustesse väike- ja kesktootjad. 2013. aastast, kui Euroopa Liit vähendab põllumajandustoetusi, satuvad raskustesse ka vähemefektiivsed suurtootjad. Soovitan juba nüüd mõelda ümber orienteerumisele. Peale põllumajanduse võiks mõelda ka teistele aladele, et hajutada riske.