Eestlased kasvavad mererahvaks

Elo Odres 06. juuli 2007, 00:00

Enn ja Erik Laansoo kasvasid Kadriorus, peamised mängupaigad jäid Piritale. Vennad mäletavad, kuidas poisikestena sai mere ääres purjekaid passitud. 1993. aastal ostsid nad oma esimese purjeka. Kaks aastat sõitsid võõra kapteniga, siis olid juba nii targad, et julgesid omapead merele minna. Enn mäletab, et esimene reis viis Piritalt Lohusallu. "Piritalt lahkuda oli lihtne. Aga Lohusalus randumisega olime küll hädas."

Praeguseks on Laansood nii vanad merekarud, et ei häbene tunnistada - Tallinna ja Soome laht neile enam pinget ei paku. Kaks aastat tagasi tehti Läänemerele enam-vähem tiir peale. "Nüüd on eesmärk väljapoole purjetada," avaldab Erik.

Mis on see, mis merele tõmbab? "Merel on vabam elulaad, teistsugune kultuur. Reisimise rõõm ka muidugi," arutleb Enn. Kui enamasti seostub purjetamine spordi ja regattidega, siis nemad vennaga peavad lugu merematkamisest.

Kui Tallinna lahest välja sõitma hakata, tuleb Laansoodel esimesena pähe Soome saarestik. "Sinna sõidab hea ilmaga viie tunniga," hindab Enn. Soome saarestiku ja Rootsi ranniku vahele jääb Ahvenamaa. "Sellel reisil ei kao maa silmist," mainib Enn. Kolmas sihtkoht - seal tuleb juba avamerelainetega võidelda - on Gotland.

Oma ümber-mere-reisiks 2005. aasta juunis varusid Laansood kuu aega. Reis oli jagatud nelja etappi, igas kontrollpunktis ülejäänud seltskond vahetus. "Enamik inimesi pole valmis kuu aega järjest merel olema ja purjekas elama," selgitab Enn. Stockholmis ja Rostockis õnnestus neil randuda otse suurte reisilaevade külje all, kus osa seltskonda vahetus. Jaanituld tehti tookord ühel asustamata saarel Rootsi rannikul.

"Purjetades satud sellistesse kohtadesse, kuhu maismaaturistina ei satu, näed linnu teistsugusest perspektiivist - merelt," jutustab Erik. Stockholmis kinnitasid nad oma purjeka otse Vaasa muuseumi kõrvale, Lüübekis randusid keskaegse linnavärava ees. Enn täiendab, et tegelikult on merelt vanadele linnadele kõige parem vaade - vanasti olid ju kõik linnad merele orienteeritud.

Igal suvel teevad vennad merel paar pikemat tiiru. Sel aastal käisid nad mais Gotlandil. Mais on meri veel külm ja ilm kehv, lõbusõiduseltskonda seekord kaasas polnud. "Oli selline meeste retk," muheleb Enn. Soome saarestikus käiakse igal suvel vähemalt korra, nüüdki on planeeritud üks nädal juulis ja teine trett veel septembris. Sinna võetakse ka pered ja sõbrad kaasa.

"Meie kahekesi võiks minna ükskõik kuhu ja kui kauaks," ütleb Enn. "Meile piisab purjetamisest. Aga seltskonnale on vaja veel midagi huvitavat. Ja meile on jälle vaja seltskonda."

Hea seltskond on purjetades väga oluline. Merel tulevad ka inimsuhted väga põnevalt välja. Tujurikkujaid pole siiani nende sekka sattunud. "Ega me ei loksu niisama, meil on merel väga meeleolukad lõuna- ja õhtusöögid," mainib Enn. Kokakunst on Eriku harrastus. Oma kodus Ohtu mõisas korraldab ta tihti pidusööke ega jää hätta merelgi. Värske kala tuleb otse merest, muid varusid täiendatakse sadamates. Tavaliselt hakkavad sõbrad kevade lähenedes ise Ennult ja Erikult küsima, et kuhu te sel suvel plaanite sõita?

Üliohtlikke olukordi Laansood merelt ei mäleta. Ennule meenub, et ükskord tuli vall lahti ja jooksis masti tippu. "Saatsime siis ühe kergema naise üles seda alla tooma. Ta algul arvas, et me teeme nalja ja lubas kohe minna. Kui aru sai, et täitsa tõsine jutt, oli tal juba piinlik keelduda."

Kui Enn ja Erik pikemalt meresõidult koju jõuavad, siis esimesed paar päeva kuluvad harjumiseks. "Öösel ärkad ja lähed akna juurde vaatama, kas kõik on korras. Vetsupott kõigub," jutustab Enn. "Ja süda on merel." Erik täiendab, et merele minnes on jälle vastupidi, esimene päev kulub harjumiseks, aga siis tulevad juba meremehejutud.

Eestist üle mere loodesse jääb Soome saarestik, kuhu purjetajate sõnul võiks seilama jäädagi: nii palju on erinevaid väikeseid saari ja laide, asustatud ja asustamata, vanu armsaid kohti ja üllatavaid avastamata paiku.

Kui kogemusi on juba piisavalt, et Tallinna lahest välja sõita, ja aega rohkem kui paar päeva, siis on Läänemeres mõned marsruudid, mille vahel valida.

Selleks et purjetama minna, ei pea jahti olema ega pea isegi purjetada oskama. Pirital jahte rentiva OÜ Spinnaker ühe omaniku Kaspar Eiseli sõnul annavad nad oma jahiga niikuinii kogenud kapteni kaasa. "Jahid on selleks liiga kallid, et neid võõrastele usaldada," nendib Eisel. "Need peavad väga head ja usaldusväärsed tuttavad olema, kes laeva oma kätte saavad."

Kui ühtki kaptenit parajasti võtta ei ole, on kogenud purjetaja Eisel ka ise rentnikega sõitmas käinud. "Eks me õpetame ka neid sõidu ajal. Soome jõudes juba üks paneb vendreid ja teine kinnitab otsi. Kolmandaks päevaks meeskonnatöö juba toimib."

Soome saarestik on eestlaste eelistatuim sihtkoht. Suvel käivad Spinnakeri jahid seal igal nädalal. "Seal on meil juba teada kohad, sissetöötatud marsruudid. Helistame ette ja palume sauna kütte panna või kaikohta hoida," räägib Eisel.

Merematka marsruudile seab oma piirid aeg. 12 inimest peale võtva jahi rent on päevas 9000 krooni. Seetõttu laeva kauemaks kui nädalaks eriti ei võeta, levinuim aeg on kolm päeva. Nädalaga aga väga kaugele ei jõua, Soome saarestik ongi optimaalne. Oma jahid on reeglina sportpurjetajatel. Nemad osalevad suvel iga nädal regattidel ega taha pikemaid reise ette võtta, sest siis jääks kohe etapp vahele ja meeskond langeks üldarvestuses.

Vana tuntud sihtkoht on meie oma Väinameri Saaremaa, Hiiumaa ja mandri vahel. See on paras 4-5 päeva marsruut. Seal on hea madal ja soe vesi. Saaremaa ja Hiiumaa taha üldjuhul ei minda, sest seal on juba avamere laine, kivine ega ole õigeid sadamaid.

Soome saarestikust võib aja ja tahtmise korral edasi Ahvenamaale põrutada. Kui aega oleks juba rohkem kui kaks nädalat, oleks tore Stockholmi sõita. "Kuigi Ahvenamaa on nii tore koht - väikesed rootsi külad, Mariehamn on väga kihvt linn ja erinevaid jahte üle maailma, et ega vist ei raatsiks sealt lahkuda," unistab Eisel.

Teine suur saar Läänemeres, kuhu võiks minna, on Gotland. "Seal on juba tegu ülemerepurjetamisega. Tuleb kaks päeva sõita, ööseks merele jääda, kaks kaptenit peab peal olema," loetleb Eisel. "Visbys on ilus sadam ja saarel võib rattaga ringi sõita."

Paar korda on Eisel purjekaga Peterburis käinud. Sinna sõidab poolteist päeva. Sõita tuleb keset lahte, mööda rahvusvahelist laevateed, sest venelastele ei meeldi, kui nende rannikuvetes sõidetakse. "See on ka omamoodi huvitav teekord, vene eripära," muigab Eisel. "Metsik bürokraatia piiril, vene laevadelt kogu aega karjutakse ruuporiga - kes te olete? Allveelaevad sõidavad mööda, mööduvatelt laevadelt näidatakse Eesti lipu peale rusikat…" Sel aastal pole Spinnakeri jahid ida pool käinud. Üks reis oli tellitud, aga see igaks juhuks tühistati.

"Üldiselt sõidetakse Tallinnast ida poole vähe," ütleb Eisel. "Kaberneeme sadam on liiva täis, Vergi on juba kaugel."

Lõunanaabrite juures Riias käib ka parasjagu nädalaga ära. Sinna minnes jäävad just tee peale Kihnu ja Ruhnu. "Riiga sissesõit on hirmus pikk, võtab mitu tundi," mainib Eisel.

Soomes saab Saimaa kanali kaudu ka Soome suurte järvede peale, aga sel teemal Eisel sõna ei võta, kuna pole ise seal käinud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:33
Otsi:

Ava täpsem otsing