Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Suve eri küsis: Mida tegite suviti 1980ndatel?

Elo Odres 06. juuli 2007, 00:00

Minu lapsepõlvesuved nõuka-ajal möödusid ikka kõblates ja kolhoosis töötades. Hommikul kogunesime Koidula kolhoosi kontori juurde koos turuvarblaste ja Rummu vabakäigu vangidega, et siis koos kambaga tööle minna. Enamasti mindi kuivateid koristama või heinale. Tööpäevad olid 8-10tunnised ja nii jaanipäevast augusti keskpaigani.

Tegime ikka roppu tööd, igas mõttes rasket tööd, ise olime ju alles põhikooli lapsed. Ei tea, kust tuli vaimne ja füüsiline jõud seda kõike teha. Aga mäletan kambavaimu ja seda, kuidas me tegelikult suve ootasime - ega põhiasi polnudki ju töö ega rahateenimine, vaid ikka seltskond ja meelelahutus. Oli lõbus ja põnev ja sinna mahtus ka suviseid armumisi ja unistamisi.

Muidugi sai käidud ju ka pioneerilaagrites, kus jällegi käis omamoodi mesilaspesale sarnanev kiire ja kirev elu. Minul oli ka linnavanaema, kes elas Pääskülas, olin ikka suvel mõned nädalad tema juures. Tema viis mind nii jäätist kui ka kalja ostma, seisime pikkades järjekordades, kas siis lõbustuspargis või Klooga rannas.

Suvel 1982. olin Järvamaal malevas. Õhtuks tuli poest hankida mõned õunaveinid ja kui vedas, sai ka õlut. Parematel päevadel Žigulit, halvematel Kuldset Otra. Teine variant oli komandöri käest veidi laboripiiritust nuruda. Piirituse tempimisel mahlaga pidi omama kõrget kvalifikatsiooni, et mitte kallist kraami hukka lasta. Punase sõstra mahla segamisel piiritusega võis saada tulemuseks tarretise piiritusega, aga mitte mõnusa joogi - mahl oli liiga hapu.

Et 1982. aasta suvesse langes ka Tartu Ülikooli sisseastumise katse, siis veetsin lugematuid tunde Tallinna ja Tartu vahel hääletades. Iga hinde teadasaamiseks tuli ju kohale sõita - internet ja mobiiltelefonid olid veel õieti leiutamata.

Ikka tööl sai käidud suviti. Põhiliselt sovhoosis kõplamas, mis oli hirmus tegevus. Heinateole saamine oli pidu.

Mina olen suur malevates käija olnud - kõigepealt EÕM ja siis ülikoolist EÜE. Suurepärased võimalused eakaaslastega koos olla, huvitavaid üritusi korraldada ja raha teenida. Mis siin salata - ka see viimane oli tähtis, sest oma raha on ikka oma raha.

EÜE ajast on meelde jäänud ka see, et rühma mehed käisid Tartus plastkanistritega õlut toomas ja see võttis neil tihti terve päeva - kõigepealt tuli sabas seista ja siis ümber villida. Aga kuna õlu vahutab valades, siis läks kaua aega (või tuli osa lihtsalt ära juua!) ja nii nad õhtuks koju jõudsidki - tihti väsinud, kuid õnnelikud!

Muidugi sai seistud pikkades sabades Harju mäel jäätisekohvikus. Kui lõpuks selle jäätise said, maitses ta ülihea. Kaljasabasid mäletan - praegu küll enam ei tahaks veidi loputatud teise inimese klaasist juua.

Suvedest ongi meelde jäänud see, et oleks huvitav ja samas ka tahe ikkagi endale taskuraha teenida. Kodust küll ei sunnitud.

Lapsepõlvesuvedest meenuvad maal vanavanemate juures käimised ja reisiprojektid.

Maal sai veedetud alati kolmveerand vanemate suvepuhkusest. Tol ajal oli puhkusel eelkõige praktiline eesmärk - heinad küüni ja marjad purki! Eredad elamused seostuvad korilusrännakutega Avinurme metsadesse. Mäletan, et leidsin marjakorjamise olevat hullema kui sokikudumise. Jalga tõmmati kummikud ja selga Marati dressid, kogu keha prepareeriti kohutavalt haiseva putukatõrjevahendiga Taiga ja kätte anti hiiglaslik helesinine plastämber.

Kolm-neli tundi metsas koos vanaema, vanatädi, külanaiste, ema ja sääskedega oli garanteeritud. Need kohustuslikud metsaretked meenuvad mulle alati, kui möödun supermarketis moosiletist või kui räägitakse võrdõiguslikkusest - mu vend ei pidanud kunagi marju korjama.

Randasõit, sihtkohaks enamasti Kauksi Peipsi ääres, oli suur ettevõtmine, millesse vanemad suhtusid täie tõsidusega. Hiljem sai randasõidust hariduslik ringreis Eestis, Lätis või Venemaal, kuid kindlasti koos telkimisega.

Leekivpunasesse Moskvitši mahutati täispuhutav lilleline kummimadrats, presenttelk, priimus, plekknõud, magamiskotid, mind koos noorema vennaga ja aukartustäratav kogus Poola pakisuppe.

Suvel 1982 lõpetasin TRÜ õigusteaduskonna ja nautisin viimast korda pikka ja mõnusat üliõpilase suvepuhkust. See oli eriline ja erakordne suvi. Võib-olla ma ei saanudki sellest just siis aru, aga tagantjärele on paljud sel suvel juhtunud asjad saanud hoopis teise ja suurema tähenduse. EÜE Väinamere regiooni komandör oli Raimo Kägu. Ta kutsus mind koos Urmas Alenderiga suve veetma erinevates regiooni rühmades kontserte andes. Praktilised asjad aitas korraldada toonane Väinamere regiooni komissar Toomas Annus. Eelkõige tähendas see meile ühe vana Volga väljaajamist. Kontsertturnee kiskus kiiva. Nagu ikka, põhjuseks naine. Esimene rühm, mida külastasime, oli Pärsama rühm ja seal oli malevlane nimega Leila Miller - saatuslik Leila, nagu selgus hiljem. Armumine, huvi kaotamine ringituuritamise vastu, tülitsemised Urmasega, Urmase lahkumine Tallinna - see on lühikokkuvõte järgnevast. Kaks nädalat hiljem saime Haapsalu lossihoovis siiski uuesti kokku ja laulsime jälle koos. Lõpetuseks esitas Urmas üksi uue laulu, mille ta paar päeva varem oli kirjutanud. Laulu nimi oli "Sõbra käsi", selle viimane salm kõlas nii:

Ja tulvaveed su laeva viivad ära, ei kustu iial kauge tähesära. Vaid kustud sina teadmatagi ette, et kuskil minagi siis vaikselt vajun vette.

See, kes teab, mis meie eludega edasi juhtus, saab aru…

Mina tegin suviti põhiliselt kahte asja: kas mängisin tennist või olin malevas. Mitu aastat olin Rakvere lähedal Triigis EÕMis. 1982. suvel olingi vist esimest aastat. Tegime kõvasti tööd: rohisime, korjasime kive, tegime heina.

Minu sõpruskonnas veetsid paljud oma suve aega spordi ja maleva vahel jagades. See andis kodunt väljas iseseisva hakkamasaamise kogemuse. Praegused noored on vist rohkem kodus, sest kohti, kuhu minna, nii palju ei ole.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:33
Otsi:

Ava täpsem otsing