Viisakad ja vaiksed rokipoisid andsid kontserdi Tallinnas

Rokilegend Aerosmith andis 5. juulil Tallinnas maailma turnee "World Tour 2007" raames tagasihoidliku kontserdi.

Läksin kontserdile millegipärast ootuses, et sellest kujuneb selle suve sündmus number üks, nagu möödunud aasta suursündmus oli Metallica. Ma pole kummagi ansambli tulihingeline austaja, seetõttu vaatasin kõrvalt neid veidi vanemaid inimesi, kelle nooruspõlves Aerosmith oma tiibu sirutas ja õige rokitähena taevast vallutas. Tegelikult tegi see pealtvaatamine mind hirmus kadedaks. Kontsert oli küll vahva, aga mina ei saanud kindlasti tunda seda, mida tundsid need keskmiselt 50aastased isad, kes koos poegadega kontserdile olid tulnud ja siis ringi hüppasid nagu teismelised. Ise kilgates, et lähme käime ikka lava ees ka ära.

Lava ette läksin Tanel Padar & The Suni esinemise ajal, sest nemad on minu nooruspõlve kangelased - laulusõnad tuttavad ja tümps nii vali, et paneb südame sees teises rütmis peksma. Kartsin, et seda ma terve kontserdi jooksul välja ei kannata ja nihkusin lavast veidi eemale. Õnneks ei läinud ma kontserdile kella seitsmeks, et oleks saanud päevakangelasi tundide kaupa oodata. Ka umbes tunnine ootamine peale Padarit tundus rahvale tüütu.

Igaks juhuks kuulasin kodus mõned kavas olevad lood ära, et veenduda, et ma ikka mõnda lugu Aerosmithi repertuaarist tean ka.

Trummide põrinal ja valguse mängeldes hüppasid need vahvad järjest nooremaks jäävad rokipoisid lavale ning laulsid vaiksema muusika saatel kui Tanel oma pundiga.

Mulle on alati mulje jäänud, et bändi juhtfiguur Steven Tyler on hirmus kole mees, ent tänapäeval tehakse ju imesid - silm lausa puhkas rokiballaade vilistava solisti peal. Plusspunktid tahaks anda ka stilistile, kes ta riidesse paneb, sest "mees, kes näeb välja nagu naine" kõlab selle mehe suuga lauldes siiralt usutavalt.

Ootasin huviga, mil bändipoisid midagi eesti keeles ütlevad, lubati ju mõned väljendid õppida. Ei tea, kas Aerosmithi jahmatas pooltühi areen, aga ühel hetkel kerkis härra Tyleri särk ja paljastas alakõhule joonistatud sõnad "Laku mind". Rahvas naeris. Sellest hetkest loobusin pead kuklasse ajamast ja endast pikemate tagant nööbisuurusena paistvaid rokitähti piilumast ning otsustasin show'd ekraanilt jälgida. See oli kiiduväärt mõte, sest ekraanile kuvatud leekides ja erinevates valgustes Steven jättis kustumatu mulje.

Kuna tegemist on best of tuuriga, ei saa mainimata jätta, et palju kuuldud ja minu oodatud hitte nagu näiteks "Pink", "Crazy" ja "Angel" rahvale ei mängitudki. Seetõttu pean väljendama ka väikest pettumust. Küll aga võisin käed kõrgele taevasse lehvima lasta draamafilmi "Armaggedon" tunnusmuusika saatel "I don`t want to miss a thing".

Siiski aplodeeris publik ka rokilegendilt välja lisaloo. Pärast seda tuli põlema pandud prožektorite valgel hakata staadionilt välja trügima.

Kokkuvõttes oli õnnestunud kontserdivalik - sai tantsida, kaasa ümiseda, laulda ja naerda. Ühinen peale kahetunnist kontserti nendega, kes Aerosmithi tagasi ootama jäävad.