Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ohtuaimav pilk 1960ndate ehituskunsti
Eesti Arhitektuurimuuseumi lõppeval suvenäitusel eksponeeritakse ligi 300 projektijoonist ja 1960.-70. aastail jäädvustatud fotot selle aja ehitistest.
Väljas on ka arhitektuurikonkursside töid, näiteks toonased Harju tänava hoonetuskavad. III korruse galeriis esitletakse sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi kujundatud interjööre.
Ühelt poolt iseloomustasid tollast Eesti ehitust ökonoomsed tüüplahendused ja ehitusmaterjalide põud, teiselt poolt aga väljapeetud arhitektuur. 1960. aasta laulupeoks valminud ultramoodne Tallinna laululava tähistab modernismi lõplikku läbimurret Eestis.
Ajastu vaimu kandvad Lillepaviljon, Kirjanike Maja oma musta laega saaliga, kohvik Pegasus, televisioonimaja, Teaduste Akadeemia raamatukogu, Merepiiga restoran koos mitmete spordirajatistega annavad hea ülevaate selle aja ehituskunstist ja praegugi modernseina mõjuvaist sisekujundustest.
1972. aastal avatud 22korruseline Viru hotell tundus siis lausa pilvelõhkujana.
Kõrvutades 1960ndate linnavaateid praegustega, võib täheldada suuri muutusi, aga ka pöördumatut kolearhitektuuri pealetungi. Tegemist on mõtlemapaneva näitusega kõigile. Näitus on avatud veel 2. septembrini ning reedel, 31. augustil on muuseumis tasuta külastuspäev.
Näituse koostamiseks oli mitu põhjust. Ehkki 1960. aastate arhitektuur on üks murrangulisimaid perioode Eesti moodsas arhitektuuris, on see aeg seni portreteerimata. Teiseks ohutunne: selle aja ehitisi linnapildis varsti enam ei ole, sest neid ei osata väärtustada. Kolmandaks: muuseumi kogusse on tulnud palju 1960. ja 1970. aastate suurepäraseid fotosid. Näituse aluseks ongi vaid omaaegsed fotod, mis ainsatena suudavad näidata selle aja arhitektuuri tugevaid külgi. Sellest ajast on kaitse all kõigest 9 ehitist! Sakala juhtumiga ilmnes sügav muinsuskaitse kriis: puitehitiste hoolega kaitsmise kõrval jäetakse tähelepanuta kivimajad. Kui arusaamad ei muutu, pole varsti millegi najal 1960. aastate arhitektuuri uuenemisest rääkida. Jäävad rikutud arhitektuur ning teise- ja kolmandajärgulised tüüpmajad. Ometi oli tegemist ajaga, mil pärast stalinismist toibumist pandi alus Eesti moodsale, oma aja vaimu kajastada püüdvale arhitektuurile, linnaplaneerimisele ning ruumikujundusele. Muuseum ei suuda kaitsta ehitisi kopa eest, küll aga tähelepanu juhtida ja teadvustada.
Autor: Tiina Kolk