Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mongoolia - riik väheste inimeste ja asfaltteedega

Ester Eggert 31. august 2007, 00:00

Tõsi, illusioon pealinnast Ulaanbaatarist kui jurtade kogumist keset lõputut steppi on ilmselge liialdus. Pärast nädalast loksumist rongis mööda Venemaa avarusi tundus see 800 000 elanikuga linn õige meeldiva vahepalana.

Ulaanbaatar sisaldab endas kõike, mida turistile vaja - paariks päevaks. Peatänav oma "suurima vaatamisväärsuse", riikliku monstrumkaubamajaga ammendab end kiirelt.

Heitnud pilgu ka Gandani kloostri tohutule kaastunde bodhisattva Avalokitešvara ehk mongooliapäraselt Janraisigi kuldsele 25meetrisele kujule, jäävad kohustuslikeks huviväärsusteks veel Bogd-khaani ja Choijin-laama paleed.

Jättes aga selja taha pealinna mugavused, avanevad ränduri ees Mongoolia väljad ja mäed, millele on tikitud kohalike jurtad. Kuidas oleks veel parem tunnetada seda tohutut maad kui mitte sõna otseses mõttes kogu kehaga, loksudes Vene UAZ-bussidega mööda... teid.

Sõna "infrastruktuur" vajab Mongoolia puhul muidugi uut definitsiooni. Kui välja arvata mõned pealinna suunduvad teed, ei puudu seal mitte lihtsalt asfalt, vaid tee tähistab maastikul kulgevaid autojälgi, mis liiguvad kaootiliselt ja kohati üldse lõppevad. Kaardile on need siiski eksitavalt märgitud teedena.

Autoga sõites on kursist kõrvale kaldumine tavaline ja nõu küsimine kohalikelt elanikelt lõpeb tihti segase käeviipega ligikaudses suunas.

Ööbimispaikadest üldiselt puudust ei tule. Kui reisigraafikut piisava hoolega planeerida, on alati võimalik jõuda järgmise šuultšnõ baaz'ini ehk jurta laagrini. Meeles pidage vaid asjaolu, et magamisest ei pruugi midagi välja tulla, sest mongolid joovad palju ja on täiesti väsimatud. Nii ei pruugiks imestada, kui öö otsa kangemat kraami tarbinud ja und seganud tüübid kell kuus hommikul jurta kõrval juba hommikuvõimlemist teevad.

Kohalikud on üldiselt sõbralikud - mitte nii pingutatult, kui seda võib näha näiteks Hiinas, kuid siiski abivalmid. Hea näitena tooksin olukorra, kus meie buss jäi keset täielikku tühjust oja ületades mudamülkasse kapitaalselt kinni. Aega läks, aga viimaks suudeti siiski lähimast linnast kohale tuua džiip, mille juht ja kaassõitja mitu tundi kurja vaeva nägid, et meid sealt kätte saada.

Mongoolia vaatamisväärsustest on esikohal kindlasti loodus, mis hõlmab nii lagedaid steppe, mägesid kui ka metsi. Lisaks pole maailmas just palju riike, mille territooriumil leidub nii mageda kui ka soolase veega järvi.

Mageda veega järvedest jäi meie teele Hövsgöl nuur. See hiiglaslik helesinine veekogu sisaldab eri andmeil 0,4-3% kogu maailma mageveest ja on sügavaim järv Kesk-Aasias. Sümboolselt kannab ta ka ookeani tiitlit, sest Mongoolia teadupärast mereni ei ulatu.

Õigupoolest ei meenutagi järvelähedane loodus riigi üldpilti. Kui vaid sealsed mäed natukene kõrgemad ja järsemad oleksid, võiks arvata, et Mongoolia asemel viibid parajasti kusagil Norra fjordide vahel.

Valdavalt on maastik suhteliselt ühetaoline - laiad orud, piiritletud laugjate mägedega, mõni vahele eksinud poolkuivanud järveke, milles otsib palavuse eest varju lugematu hulk kariloomi.

Ja muidugi Gobi - tohutu kivikõrb riigi lõunaosas, kus mõnes piirkonnas sajab vaid kord kolme aasta jooksul. Meie reisiseltskonnal õnnestus loomulikult saada endale kaela 12tunnine katkematu paduvihm... kõrbes.

Eraldi võiks pikalt rääkida Mongoolia kloostritest. Pealinnast põhja poole sõites jäi meie teele esmalt Amarbayasgalanti klooster. Valdav religioon on tiibeti budism, mis pea tuhat aastat tagasi vaikselt riiki sisse toodi, kuni see 16. sajandil riigiusundiks kuulutati. Kuid nõukogude aeg tegi oma korrektuurid ja hävitustööst puutumata kloostreid praktiliselt pole.

Amarbayasgalant on üks neist, mida vähehaaval taastatakse. Munkade arvu saab siiski loendada vaid kümnetes. Mandžude ehitatuna esindab see muidugi hiina arhitektuurile omaseid jooni.

Jättes kõrvale pealinnas asuva, vaieldamatult suurima Gandani kloostri, on eraldi vaatamisväärsuseks kindlasti mongolite iidses pealinnas Karakorumis asuv Erdene Zuu klooster. Tohutu, 108 stuupast koosneva müüriga ümbritsetud kompleks toimib küll tänaseks päevaks peamiselt muuseumina, kuid ühes templis saavad turistid näha ka munki pühasid tekste retsiteerimas.

Valdav osa kloostritest on aga kohutavas seisus ning sageli tuleb seal silmitsi seista varemete, varemete ja veel kord varemetega.

Ida poole sõites muutub pilt turisti jaoks võrdlemisi trööstituks. Märksõnadeks saavad varemed, tohutud vahemaad ja peamiselt Tšingis-khaaniga seotud paigad. Viimast oleks kindlasti võimalik turistidele kalli hinna eest pähe määrida, kui tohutu impeeriumi looja kroonimiskoht poleks märgitud vaid madala kivitulbaga keset välja ja sünnikoht kivimürakaga künka tipus.

Rääkima peab ka Tšingis-khaani müürist. Kujutage ette, et sõidate autoga mööda tühja välja ja järsku juht pidurdab. Pärast pikka vaatlust suudate lõpuks avastada müüri. Tegemist oli umbes paarikümne sentimeetri kõrguse triibuga, mis kulgeb mööda maastikku nii, et kiire pilguheiduga seda tabada on võimatu. Asjaolu, et objekt on märgitud kaardile, justkui oleks tegemist Hiina müüriga, tundub siinkohal halva nalja või äärmusliku irooniana. Mongoolia on nähtus omaette. Riik, mis on pressitud kahe suurriigi vahele, on samas valitsenud mõlemat. Sealne ühiskond on huvitav kombinatsioon sotsialismist, nomaadide elukommetest, moodsast linnakultuurist ja iidsetest šamanistlikest tavadest.

Meil õnnestus "nautida" mongoolia traditsioonilisi piimatooteid põgusal visiidil keset steppi asuvasse autojuhi ämma jurtasse. Piinlik olukord, kui pead kaussi kiirelt edasi ulatama, et võõrustaja neid rohkem välja ei jagaks.

Nii käis meie huultelt läbi alkohoolne kääritatud märapiim ehk airag, siis lambapiim, edasi miski, mis maitses nagu hapupiim ja viimaks tavalise piima maitsega jook. Lisaks saime närida kivikõva kibedat kitsejuustu. Autosse tagasi pöördusid kõik igal juhul kergendusohkega, et leida kiiresti üles põhjatud söetablettide varud.

Väljaspool pealinna on Mongoolias üldse söögiga lood rasked. On küll ka teisi linnu peale Ulaanbaatari, kuid mõnigi neist ei vääri seda tiitlit. Sageli on asulas vaid üks söögikoht ja seegi üsna hirmutav.

Jah, selle seinal võib olla päris kena pikkusega mongolikeelne menüü, aga lõpuks sööte ikka guljašši ehk riisi lambalihaga või lapšaad ehk nuudleid lambalihaga. Sest lambaliha on seal kõikjal. Kui eriti veab, võib saada ka buuz'i ehk suuri lambalihapelmeene, mille rasvasisaldus on kõikehaarav ja võib parimailgi meist söögiisu eemale peletada.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:48
Otsi:

Ava täpsem otsing