Dresiiniga Lellest Pärnusse

Kell kaheksa hommikul on meie uudishimulik, kuigi unine seltskond sõiduks valmis. Lelles ootavad meid rööbastele sätitud dresiin ning esimene ajalooline hoone aastast 1901, mille kõrval uhkeldab ainuke trassil säilinud kaubaveduri hüdrant. "Hüdrandid ja veetornid olid vanasti jaamahoonete lahutamatuks kaaslaseks," muheleb Edelaraudtee kinnisvaratalituse juhataja Oleg Kuusik. "Tänapäeval on need leidnud teistsuguse kasutuse. Lellel hoiame dresiini, Türil on käsitööait, Võhmas ja Viljandis aiakauplus."

Juba uurib Edelaraudtee Halduse ASi juht Neddy Kramer, kas võib hakata järgmise peatuskoha poole vurama. "Kas pööre on paigas?" küsib ta naljaga pooleks. "Muidu jõuame Viljandisse välja."

Teel Koogistele saab meie dresiinivahetus esimesed ristsed. Naljatusi lendab, fotograaf Veiko on tegutsemislusti täis ja klõpsib innukalt kaamerasse pilte. Kohale jõudmise eel saan minagi sõiduki edasipumpamise meeleoluka tööga käe valgeks. Kui jaamahoone juba paistma hakkab, hingan siiski endamisi hingeldades kergendatult, et vahetuse üle saan anda.

Koogiste pisut räämas jaama ümbritseb aed - see hoone müüdi seitse aastat tagasi erakätesse. Ühe ettevõtte käest teise kätte käinuna pole ta sestsaadik õiget peremeest näinud. Üle aia piilub meid pisut pahura olemisega karvane peni, peagi kiirustab kohale ka peremees. "Elame siin juba alates 1948. aastast," pajatab taat. "Eluaeg oleme siin elanud, aga jõud ei taha enam igal pool üle käia. Kui hoone aga hoopis tühjaks jääks, pekstaks ilmselt aknad sisse. Ega praegu lihtne pole, elame siin vaat et nagu lindpriid, ebakindel tunne on."

Elu Koogistel on vaikne, siit on ära kolinud nii pood kui apteek. Rong loksub siit mööda kaks korda päevas.

"Eidapere on üks neid jaamu, mida muinsuskaitsegi on mõelnud kaitse alla võtta," räägib Kramer. "Eks jaamahoonete korrastamisel on niikuinii püütud materjalivalikul ajalooga arvestada, ilmselt saame siis veelgi selgemad juhised."

Eidapere jaamahoone enam raudteejaama traditsioonilist ülesannet ei täida. Nüüd askeldab ja hoolitseb lilledesse uppuva hoone eest Hansumäe perekond. Perenaine Viivi koduks on see maja aastakümneid olnud. "Jaam ehitati 1927. aastal," räägib ta. "Toona oli siin ju kitsarööpmeline raudtee. Mina tulin siia 1967. aastal tööle. Rahvas toodi siis bussidega kohale ning edasi sõideti rongiga. Tollal oli rong rongis kinni, nüüd möödub siit vaid hommikuti ja õhtuti kaks rongi."

Kõnnu jaamahoone tunneb meie seltskond kiiresti ära: kõrge mansardkorrusega puidust jaamahoone on ilusti korda tehtud.

"Kui eraomanik on hoonest huvitatud, siis asi toimib," nendib Kramer. "Seegi jaamahoone on erakätes. Nüüd juba kaheksa aastat."

Lehvitame hoolega rootsipunaseks värvitud jaamahoonele, aeda kerkinud väliköögile ja pügatud murulapile. Ees ootavad Viluvere ja Tootsi.

Viluvere jaamahoone meid kahjuks Kõnnult tuttava poolkelpkatusega ei tervita - 1990. aastal kargas hoone turja punane kukk ja nüüd võib selle asukohta aimata vaid rohtu kasvanud muruplatsi järgi. Siin pole paraku palju vaadata. Nõnda sõtkume peagi edasi Tootsi, kus meid ootab täisvormis jaamakorraldaja Heljo. "Võite tulla," annab ta meile märgiga viibates lahkelt märku.

Tootsi jaamahoone ümbruse pinnas on soine, isegi majaesisel muruplatsil laiuks ilma inimtegevuse sekkumiseta ilmselt turbasoo. "Omal ajal ehitati jaam turbatootmisega seoses," teab Heljo. "Kõik selle trassi hooned olid omal ajal seotud mingi tööstusega." Praegugi on Tootsi tegevjaam. Esimesel korrusel on tööruumid, teine korrus on aga koduks raudteetööliste peredele.

"Tori jaamahooned on erakätes, aga siin laguneb mis hirmus," tõdeb Kuusik veidi nukralt. Ja tõepoolest, kunagisest hiilgusest on õunapuu- ja põõsatihnikusse mattunult raske täit pilti saada. Kahest muidu äravahetamiseni sarnasest ehitisest reedab jaamahoone katuse all kummuv tuttav aken. "Omal ajal olid jaamaülemad privilegeeritud klass," teab Kuusik. "Neile ehitati jaamahoonega samas stiilis elumaja."

Varsti kohtame Tori jaamahoonele sarnanevat insener Leon Johansoni kujundatud heimat-stiilis tüüpjaamahoonet Tammistel. Siingi on hoone erakätes. Pealtnäha vaikellu suikunud hoone ukseklaasi asendab võõbatud vineertahvel, ent Viasati taldrik annab lagunemise kiuste tunnistust, et siin on kellegi kodu.

Pärnu kaubajaama eel annavad lihased juba teada, et dresiinisõit on tore küll, aga oma kahel jalal edasi liikuda on loomulikum. Kaubajaamas ootavad rõõmsameelsed töötajad, kes meid pärast kiiret pruukosti kohe ekskursioonile kutsuvad. "Siin on riiuleile on ladustatud releed, siin magavad öövahetuselt tulnud rongijuhid, siin on juhtimispult, mille kriitilisemad nupud suisa plommidega kindlustatud," antakse mulle kiirülevaade. Silma pilgutades lubab ekskursioonijuht nüüd midagi tõeliselt põnevat.

Ja tõesti - keldrikorruse pommivarjendi massiivne rauduks paneks oma tänapäevased suguvennad tõeliselt kahvatuma. Riiuleil meenutab möödunud aegu nostalgiline kola kummiülikondadest kanderaamideni.

Rünnaku korral saab raudteejaama pommivarjendist välja salatunneli kaudu.

Maa alt taas päevavalgusesse jõudnud, suundume oma reisi viimasesse punkti - Pärnu reisijaama. "Hoone pärineb seitsmekümnendatest," teab Oleg Kuusik. "Praegu tegutseb siin kohvik. Oleme mõelnud, et sellised raudteejaamad võibki võõrandada klausliga, et hoonest ka elanikele tulu tõuseks, kas kohviku, pesumaja või muu asutuse näol."