Hilissuve küpsed viljad

Minu eelmine laps sündis aastal 1990. See oli meie noore riigi keeruline aeg ning sama keeruline ja kohati ka pinnapealne ajajärk minu elus. Loomulikult annab noor ema endast parima, mida tema tormiline isiksus sel ajahetkel pakkuda suudab, nii ka mina. Kasvasime koos noore riigiga, seisin, kõht taevani, Balti ketis ega osanud tahta muud kui vabanemist ja vabadust - igas mõttes oma vaevatud suurt keha tassides. Ei osanud ma unistadagi riigi ja ühiskonna materiaalsest ja propagandistlikust toetusest oma olukorrale. Me saime hakkama ning minu nooruse lapsest on sirgunud sõber, mõttekaaslane, abiline ja hea inimene.

Tagantjärele mõeldes olen isegi üllatunud, et kõik on laabunud nii hästi, kui ta just parasjagu on. Ei mäleta, et oleksin teadlikult tegelenud tütre isiksuseks vormimisega, tema maailmavaate, intelligentsi ja empaatiavõime arendamisega.

Täna on meie riik stabiilsem ja mina vanem ning loodetavasti targem. Minu alateadvust toidab ühiskonna järjest kasvav toetus beebibuumile nii sotsiaalses kui ka materiaalses plaanis. Minu vanuses naistele pole emapalk üldjuhul oluline tegur lapseootele jäämisel, kuid me tunneme oma otsusele ühiskondlikku heakskiitu ja tuge. See motiveerib.

Hilises nooruses naised jäävad lapseootele oma isiklikel, erinevatel põhjustel, kuid kahtlemata on siin suur osa ammendumisel töös, teatud vaimse küpsuse saavutamisel, bioloogilise kella äreval võidujooksul ja vajadusel anda endast ära see, mille oleme oma keerulistel aegadel parimate kogemustena salvestanud.

Meil on hirme ja see on normaalne. Me kardame kaotada väljakujunenud elustandardit ja -mugavusi. Kardame pikaajalist vastutust ja magamata öid, äridest ning ühiskonnaelust kõrvale jäämist, n-ö pildilt kadumist. Aga need mured on lahendatavad, nagu kõik muudki keerulised projektid meie elus.

Olen kolme ettevõtte juhatuses, kahes neist partner, kuulun kolme MTÜsse, mitmetesse töögruppidesse ja olen suhteliselt aktiivne ühiskonna liige. Olen otsustanud kõigest sellest mitte loobuda. Ma ei astu kõike seljataha jättes oma lapse ellu, vaid lasen lapse oma ellu.

Arvan endas olevat jõudu ja tarkust leida tee meile mõlemale, ning nagu hilisema nooruse esindajatel enamasti, on mul ka materiaalselt need võimalused olemas ning lisaks on meil olemas ühiskonna toetus.

Kolmekümneste generatsioon on küps ja tajub ühiskonna stabiliseerumist tänu võrdlusele meie varajase nooruse aegadega üheksakümnendatel.

Ma loodan, et lapse kasvatamine on sama kontrollitav tegevus kui äriettevõtte juhtimine, samas emotsionaalset pinget ning eneseteostust pakkuv projekt. Praegu, kaheksandat kuud lapseootel, on mu mõtted selged ja säravad, ettevõtete juhtimise ohjad suuremalt jaolt laiali jaotatud, valikud ühiskondliku töö jätkamise osas tehtud ning titeriided ostetud.

Mis edasi saab, võib osutuda üllatuseks, kuid loodan, et hilisele noorusele võimetekohaseks üllatuseks.

Autor: Herdis Ojasu