Odav tööjõud tõi Eesti Vanglatööstusele miljoneid

Tegelikult maksis valitsus Eesti Vanglatööstusele mullu ka 6 miljonit krooni dotatsiooni, mis tähendab, et riik tööstuse omanikuna 4,8 miljonit krooni teenitud kasumit dividendidena veel välja võtta ei saa.

Sellegipoolest ollakse Stovemani kaubamärgi all müüdavate kinnipeetavate toodetud grill- ja saunaahjude ning metallkonstruktsioonide ja puidutoodete kasumiga nii rahul, et järgmisel aastal tööhõive korraldamiseks mõeldud raha võib langeda poole võrra ehk 3 miljonile kroonile.

Kuid lisaks riigi dotatsioonile on Vanglatööstusel teinegi konkurentsieelis - kinnipeetavaile pole tarvis maksta üüratuid palku. Nellise sõnul oli kinnipeetava keskmine palk 1800 krooni kuus ehk 21 600 krooni aastas.

"Oleneb sellest, kui palju keegi tööd teeb," selgitab eelmisel aastal 478 vangi juhtinud mees. "Tahtega on probleeme," sõnab Nellis. Kinnipeetavaid oli juulis Eestis 100 000 elaniku kohta 227.

Teisalt räägib Nellis, et Vanglatööstus on tööjõudu vahendanud. "Kui keegi helistab ja tahab näiteks kümmet meest, siis mina teen Tartu vanglasse avalduse ja kui nad annavad need mehed, siis vahendame tööjõudu ka," räägib ta.

Töötaval kinnipeetaval on kergem pärast karistuse kandmist ühiskonnas hakkama saada, sest vanglas töötades säilivad tal tööharjumused.

Või siis omandab ta vanglas õppides ja töötades elukutse, millega pärast vabanemist elatist teenida. Samuti on võimalik töötaval kinnipeetaval mõningatel juhtudel toetada ka väljaspool vanglat olevaid pereliikmeid.

Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et töötav kinnipeetav saab ise osta hügieenivahendeid ning muid vanglas vajaminevaid esmatarbekaupu. Ühtlasi maksab töötades kinnipeetav tagasi kannatanutele kahju, mida ta on tekitanud.

Kahjuks tänapäeval normaalsel tööjõuturul inimesi, kes 1800kroonise palgaga nõus töötama oleksid, ei leia. Samas: vahet pole, kui palju maksad, üldse on töötajate leidmine raske. Kui leiad, siis alla 6000 krooni kätte pakkuda ka ei saa, nii et võib öelda, et Eesti Vanglatööstusel on suur eelis.

Autor: Gert D. Hankewitz