BMW G 650 Xchallenge ei karda matkaraskusi

Sverre Lasn 18. september 2007, 00:00

Bensiinijaamas seisma jäädes ja jalga maa poole sirutades juhtuski see, mida uhiuute proovisõidurataste puhul alati kardan - libisesin kõrgustest maapinnale, ratas vajus mulle otsa ja prõksti! murdus peegel küljest. Appi, ma polnud kilomeetritki sõitnud ja ratas juba katki …

Õnneks meenusid BMW-müüja United Motorsi turundusdirektori Toomas Pärna õpetused, et kui tahan sadulat madalamale saada, tuleb vedrustusest õhku välja lasta. Avasin ventiili ja ratas vajus silmnähtavalt madalamaks. Kergendustundega istusin sadulasse, pistsin küljest murdunud peegli põue, näitasin teele välja sõites suunda (suunatulelülitid on sellel mudelil mõlemad vasaku pöidla all, nagu ma harjunud olen) ja võtsin suuna Männikule. Eks ikka endurode paradiisi, krossiradadele.

Olen harjunud supersportratastega, millel lai paak, teravad käigud ja nende õigeaegseks sisselülitamiseks tahhomeeter silme ees. Xchallenge on nende vastand. Paak on raskuskeskme madalamale viimiseks sadula all, pilku näidikuile visates nägin vaid spidomeetrit ja selle kõrval teekonnapikkuse lugejat. Heakene küll, eks ma vahetan siis käike kõrva järgi. Ja see toimis suurepäraselt.

Mootor vedas urisedes üsna madalalt, käiguvahetus töötas laitmatult, kuid nõudis konkreetset käigukangihoova vajutamist. Kui end käiguvahetuse mugavusest liiga lõdvaks lasin ja kangi konkreetselt ei vajutanud, jäi käigukast kahe käigu vahele kõrisema.

Männiku tee koosnes auke ühendavatest asfaldikonarustest. Ehtne kõvakattega endurorada, mille Xchallenge'i pärast võiks asfalteerimata jättagi - nii mõnus oli jalaraudadele tõustes krossisõitu harjutada.

Linnast välja sirgele korralikule asfaldile jõudes keerasin gaasi ja ratas kiirendas kergelt vibreerides ning podisedes. Otsemaid tekkis matkatunne. Möödasõitudeks oli jõudu küllalt. Pikkadeks asfaldimatkadeks Xchallenge'it esiklaasi puudumise tõttu siiski soovitada ei julge, suurel kiirusel puhub tuul sõitja lihtsalt sadulast maha.

Saku karjääris valisin esialgu kruusatee. Lahtisel kruusal ja kõvemal liivarajal sõites hakkas ratas ujuma, sõidukindluse taastas vana rinkamehe tarkus: kui kahtled, anna gaasi. Ratas muutus stabiilsemaks ja kurvis kerge slaidimine hakkas isegi meeldima.

Sadul on mugavalt kitsas ja suhteliselt pikk. Kui rada järve ääres tagasi pöörduma sundis, avastasin, et Xchallenge pöörab väga väikese raadiusega ja uskumatult hästi.

Pidin tõdema, et kõvemat sorti loodusrada on sellele rattale justkui loodud, igatahes paremini kui liiv või asfalt. Xchallenge'i sadula kõrvale on paigutatud lood, mis aitab jälgida, kui kaldus ratas on. Reisivärk.

Samuti pole ratas liiga raske. Kui liiva sisse kinni peaks jääma, on võimalik see Kalevipoja abita kõvemale pinnasele sikutada.

Metsarajasõidust isu täis, keerasin ratta taas asfalti neelama. Kui algul olin tundnud suhteliselt suurt tõrksust endurode vastu, siis tunniajalise kurvitamise järel tabasin end mõttelt, et sedasi jätkates on mu sõbrasidemed Xchallenge'iga päeva lõpuks loodud. Jah, selline ratas võiks garaažis olla. Plaanides reisi piirkonda, kus teede seisukorrast pole selget ülevaadet, on BMW Xchallenge üks nende kaherattaliste hulgast, kellele sellisel juhul loota võib.

Kui mootorrattasõit on teie jaoks midagi ringrajakiiruse ja mudasõidu vahepeale jäävat, võib just Xchallenge olla rattaks, mis sobiva vahemiku katab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing