Eesti ees taas halvad valikud

Saksa-Vene gaasitoruga seonduv meenutab anekdooti, mis räägib musta kassi otsimisest pimedas toas, kus kassi ei pruugi ollagi. Kõige suurem probleem ongi Äripäeva meelest teadmatus. Ja see on ka peamine põhjus, mis lubab seda küsimust poliitikuil sisepoliitilises heitluses ära kasutada. Nii meie kui ka meie naabrite poliitikud on asja ümber nii palju vahtu üles löönud ja emotsioone üles kütnud, et Eesti valitsusel on sellelt pehmelt pinnalt raske mõistlikku otsust teha.

Kas lubada uuringuid või mitte, on poliitiline otsus, mis tuleb varem või hiljem ikkagi teha. Hetkel Eesti käsutuses olevat infot ja liiga lühikest ettevalmistusaega arvestades on Äripäeva meelest mõlemad variandid halvad.

Lubades uuringuid (võib-olla kogemustest suhtlemisel idapoolsete hõimudega sündiski vanadel eestlastel ütlus - annad kuradile sõrme, võtab ära terve käe) võime saada nii uuringud kui ka toru. Viimane tähendaks kotis põrsa ostu.

Hakkame merepiiriga mängima, nagu soovitab reformierakondlasest välisminister Urmas Paet, võime end üle kavaldada ja rahvusvaheliselt auti mängida. Niisamuti ka "ei" öeldes, sest Euroopa ootab pikisilmi gaasi idast. Pealegi võtaksime sellisel juhul endalt üldse võimaluse gaasijuhtme küsimuses kaasa rääkida. Ja kes teab, võib-olla viie või kümne aasta pärast vannuksime tulist kurja, et näiteks Soomele tulusa äri kätte mängisime. Eriti kui selguks ka, et liialdasime keskkonnariskide hindamisega.

Kõik "ehk"-id ja "võib-olla"-d jäävad aga praegu õhku, sest puuduvad sõltumatud eksperthinnangud, kellelgi pole õieti aimu, mida tähendab sellise trassi rajamine Läänemerele. Trassi rajaja Nord Stream AG pole teatanud kõnealuse projekti maksumust, seda, mis kasu Eesti võiks saada hulga riskide enda peale võtmisest. Tõsi, mõnele küsimusele annaksid ehk vastuse just need paljuvaieldud uuringud. Samas poliitilist riski ei võtaks ära ka Venemaa presidendi Putini allkirjaga kiri, milles ta kinnitab, et Venemaa gaasikraanidega mängima ei hakka ning all- ja pealveelaevade õnnetusi Läänemerel ei juhtu.

Valitsus võtab endale väga suure vastutuse, mida tahes ta ka ei otsustaks. Seni on valitsused rasketest valikutest Eesti huvidele paremini vastavad valinud (nt liitumine Euroopa Liiduga), mis lubab loota, et ka seekordne valik on õigustatud. Hilisematele kriitikutele jääb aga nii ehk teisiti võimalus valitsust kritiseerida - valides ühe variandi, pole ju teist võimalik praktikas enam kontrollida.

Probleemi parim lahendus on aga toimetuse meelest, kui Venemaa ja Saksamaa otsivad torujuhtmele uue tee Euroopasse. Kui kõik Läänemereriigid seda Venemaalt nõuaksid, küllap see ka leitaks.

Autor: ÄP