Meil pole mingit põhjust oma ravikindlustuse üle nuriseda

Eliko Pedastsaar 21. september 2007, 00:00

Olles veetnud enam kui pool aastat Ameerika Ühendriikides ja olude sunnil kokku puutunud siinse tervishoiusüsteemiga, julgen kindlalt väita, et Eesti ravikindlustussüsteem toimib hästi ja eestlastel ei ole põhjust nuriseda ega pahandada. Olen viimastel aastatel ka Eesti ravikindlustussüsteemiga kokku puutunud nii patsiendina kui ka Haigekassa finantsosakonna juhataja ja juhatuse liikmena töötades.

USA ravikindlustussüsteem toimib küll erinevatel alustel, kuid patsiendi seisukohast vaadates on ju oluline saada kvaliteetne teenus võimalikult mugavalt ja selle eest ülemäära maksmata.

USA tööandjate pakutavad ravikindlustusplaanid erinevad oma kaetuse, teenuste ja hindade poolest. Kuid kui võtta näitena minu tööandja pakutav kindlustus, siis iga kuu maksan ma ravikindlustuseks oma palgast ligikaudu 1,8% (ja seda protsenti on tõstetud igal aastal ligi 5% võrra).

Lisaks maksab tööandja 5,4% ehk panuste suhe on 1:3. Seega kokku ligikaudu 7,2%, mida pole liiga palju, kui võrrelda Eesti 13 protsendiga. See kindlustus võimaldab mulle vastavalt tervishoiuteenuste nimekirjale raviteenuseid (tuleb tõdeda, et eriti palju see Eesti omast ei erinegi), retseptiravimeid ja hambaravi. Kuid loomulikult mitte piiramatult.

Raviteenuste osas on omavastutus 200 dollarit aasta kohta ja edasi kannab patsient alati 20% kuludest ise. Seega tegelikult pole patsiendi jaoks kulu mitte 1,8% töötasust, vaid märkimisväärselt rohkem.

Arsti juurde pääsemine on siin palju keerulisem kui Eestis ja järjekorradki kohati pikemad. Tõsi, olen siin elanud lühikest aega ja oma arstide võrgustik on välja kujunemata. Kuid nagu Eestiski on siin vaja sageli eriarsti juurde pääsemiseks perearsti suunamist.

Perearstide nimekirjadel on samamoodi nagu Eestis mahulised piirangud ning mul tuli mitmeid arste läbi helistada, et leida endale perearst. Tema vastuvõtule pääsemiseks pidin ootama enam kui nädala - kolmetööpäevasest ooteajast võisin ainult unistada.

Nii nagu Eestiski, on siin teatud eriarstide juurde pääsemisel pikad järjekorrad. Mulle ei olnud oluline, kelle juurde nimeliselt pääseda, soovisin vaid saada dermatoloogi vastuvõtule. Kõige lühem ooteaeg, mida mulle üldse pakuti, oli kuus nädalat! Silmaarsti vastuvõtule saamist ootasin kolm nädalat. Eestis saab üldjuhul palju kiiremini, kui ei ole soovi konkreetse arsti juurde minna.

Teiseks on arsti vastuvõtul kummaline süsteem. Ühel ja samal vastuvõtuajal kutsutakse mitu inimest ja üsna täpselt kutsutakse sind ka arstikabinetti - pannakse istuma ja õde teatab, et arst tuleb mõne hetke pärast.

Ainult et see hetk võib vabalt olla 15 minutist 45 minutini. Ja see on tingitud sellest, et ühel arstil on üldjuhul mitu kabinetti (minu silmaarstil oli näiteks kuus) ja enam kui pooltes on patsient, kes ootab temaga tegelemist.

Ja nii see arst vaeseke siis rallib patsientide vahel ning püüab neid kuulata ja diagnoosida. Perearst pühendas mulle seitse minutit pärast 45minutilist ooteaega ja saatis vereanalüüse tegema.

Nii on minu arsti juures käigud veninud mitmetunnisteks. Minu kogemused põhinevad kolme arsti külastusel ja ka minu kolleegidel on sarnased kogemused. Siin tundub arst pühendavat patsiendile võimalikult vähe aega - suurema osa ajast istub patsient kabinetis arsti ootel või siis tegeleb temaga õde. Kuid see ei takista neil saatmast hiigelsuuri raviarveid!

Kolmandaks on arsti suhtumine hoopis teistsugune kui Eestis. See napp aeg, mille arst patsiendile pühendab, on üsna pealiskaudne. Võimalikult vähe küsimusi ja siis saadetakse igasuguseid proove tegema, mille tulemused teatatakse telefoni teel.

Veel märkasin, et kui arst on tuttav või oled tema juures pikemalt käinud, siis võtab ta vaevaks eriarsti aeg sulle kiiremini saada ehk siin toimib ideaalselt onupojapoliitika. Minu perearstiks juhtus mees, kes oli Moskvast pärit ja Eestiski käinud, ning kui ma mainisin oma raskusi dermatoloogi juurde aja saamisega, siis järgmisel hommikul helistas ta mulle ise ja teatas, et järgmiseks päevaks on aeg olemas.

Neljandaks on teenuste hinnad siin palju, palju kordi kõrgemad kui Eestis. Samuti sõltuvad hinnad sellest, kas arst kuulub sinu ravikindlustuse plaani või mitte. Kui ei, on teenuse hind kohe kõrgem. Arstidel on täielik vabadus ravikindlustusplaaniga liituda või sellest välja astuda.

Sageli on aga patsient harjunud kindla arsti juures käima - oluline on ju varasem ajalugu, usaldus - ning see tähendab patsiendi jaoks, kes oma arstist loobuda ei taha, suuremaid kulusid.

Siinsed arstid armastavad väga ka igasuguseid analüüse ja protseduure teha ning seetõttu võivad ka tavalise arstikülastuse kulud osutuda hiigelkõrgeteks. Näiteks ühe tavalise pinnu väljavõtmise kulud traumapunktis võivad ulatuda tuhande dollarini.

Iga ravikindlustusplaan on erinev ja samas on väga palju kriteeriume, mida tuleb jälgida - patsient peab olema üliteadlik, mida talle konkreetne plaan võimaldab ja mida mitte ning kogu selles süsteemis orienteerumiseks läheb vaja eraldi koolitust. Minu arvamus on kirjutatud eelkõige ajendatuna siinsest kogemusest, et kinnitada eestlastele, et põhjust nurisemiseks pikkade järjekordade ja arstide suhtumise üle pole.

Eesti ravikindlustussüsteem on ülimalt kuluefektiivne ja võimaldab piiratud ressursi tingimustes patsientidele väga heal tasemel ravi. Ma ei taha väita, et Eesti süsteemis on kõik hästi, kuid hinnakem seda, mida me oleme selle lühikese perioodiga saavutanud ja püüdkem konfliktsete situatsioonide tekitamise asemel suunata energia koostööle.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:02
Otsi:

Ava täpsem otsing