'Kajakas' sulgeb vaataja puuri

Lavastuse vormi ja kasutatud vahendite üle võib ju vaielda, aga igavust tunda see küll ei lase.

Kui lavastaja sooviks on olnud luua näitemäng, mida vaatamast lahkub igaüks oma looga, siis on see minu meelest õnnestunud. Iseasi, kas ma tahan vaatajana samastada end selle looga, kuhu ta mind istuma on pannud. Sest eemalduda ta mul nähtavast ei lase: näitlejad ei toimeta mitte ainult minu ees laval, nad võivad sattuda oma dialoogiga mulle nii kõrvale, et ma lihtsalt olen selles osaline.

Aga näitemäng ise tõestab Tšehhovi klassiku-staatust. Võib ju muuta keskkonda ja kostüüme, ajatu lugu kõlab kaasaegselt aga igal ajal. Püüd tahta saada kellekski, püüd näida kellenagi - uute ja vanade trendide vastuolu. Tänapäevaste trendikujundajate, wannabe'de maailm?

See, et laval pole papist mõisamaja ja et näitlejad ei kanna ajastutruid kostüüme, aitab päris kindlasti seda tõestada.

Põnev ja ajakohasust rõhutav on ka lavategevust saatev elav elektrooniline muusika, mida lisaks selle loojale Taavi Kerikmäele aitavad ette kanda näitlejad.

Küsimusi tekitab aga see, kas elektroonikast moonutatud tekst peabki minu kõrvust mööda minema. Igatahes jäi mul teadmata, mida Sten Karpovi Treplev õieti öelda tahtis, olgu etenduse sees toimuvas etenduses või hiljem iseendana.

Toosama etendus etenduses on kindlasti võti kogu loo mõistmiseks.

Kes leiab Endla "Kajakast" oma loo, kes renoveeritud Tšehhovi, kes kehitab õlgu ja ütleb, et oli üks veider suri-muri.

Afišil lubatud komöödiaks on lugu raske pidada, ehkki muiata saab muidugi rohkem kui korra.

Siiski võiks seda pigem suhtedraamaks nimetada. Igatahes on tunda lavastaja tööd ning näha häid osatäitmisi. Arhitekt Veronika Valgu loodud sõna otseses mõttes õhuline (vaatajat endasse sulgev) lavakujundus on ka huvitav. On raske ennustada, keda terviktulemus puudutab ja keda mitte. See on ühest küljest klassikaline teater, kus näitleja lihtsalt peab olema usutav (ja on ka), aga samas esitatud üsna eksperimentaalses vormis.

Kardan, et mitte igaühele pole see vorm vastuvõetav, kuid samas tean paljusid, kellele on see väga meeldinud. Et kõik ei saa kõigile meeldida, siis... tasub ehk proovida.

Autor: Ülle Hallik