Kunst kuulub rahvale, igavesti

Henrik Aavik 28. september 2007, 00:00

Eesti restauraatorite töö on seni suuresti nii näituste kui ka oksjonite glamuuri varju jäänud, ehkki just nemad selle glamuuri tihti mikroskoobi, nõela ja niidi, jaapani paberi, triikraua ning tohutu hulga teadmiste ja kogemuste abil kokku on pannud. Just restauraatorite käe all saab kaua pilkude alt peidetud või pööningult leitud tolmusest nartsust kaunis raamitud pilt, mis riigi tuntumate muuseumide või rikkamate kodude seinu saab kaunistama.

Balti- ja Põhjamaade üks paremaid restaureerimis- ja konserveerimislaboreid asub Kadriorus, Kumu suletud tiivas. Selle osakonna juhataja Alar Nurkse sõnul on labori seadmetest oluliselt suurem väärtus sealsed kogemustega töötajad, keda muuseumil on õnnestunud alla keskmist palgamäära enda juures aktiivses töös hoida.

Kumus pole valmis eraisikutele kuuluvate kunstiteoste restaureerimise reeglistik, kuid Nurkse rõhutab, et ise ei maksaks siiski kehvas olukorras taieste päästmisega tegelema hakata. "Nõu saab meie juurest alati. Tasub teos kaasa võtta ning siia tulla. Neid näiteid on palju, kui haruldased tööd on lõplikult hävinud nende menetluste käigus, mida inimene on püüdnud oma heast tahtest teha. Teinekord on isegi tuginetud mingitele ajakirjanduses avaldatud retseptidele, kuid ei ole nii must ja valge see elu, et kui teos on määrdunud, siis tuleb see seebi ja harjaga puhtaks teha. Seal on nüansid, mis on väga peened," tõdeb ta.

Kõikidest taastustöödest kõige keerulisemaks peavad restauraatorid üle maailma pastellmaalide päästmist. "Pastell on täidisaine koos pigmendiga, mis väikese liimaine abil pulgaks kokku surutakse ja tihendatud massina võimaldab joonistamist. Jälg jääb paremini faktuursele pinnale, näiteks ma kooliajast mäletan, et peenele liivapaberile oli väga hea joonistada. Paberile on samuti väga hea. Klassikalises pastellmaalis fikseeriti esimesed kihid erineva fiksatiiviga, koolis tegime seda tavaliselt juukselakiga, ja lõpetasime töö pastellkriidi täpsustava joonega või tooni peale andmisega. Seetõttu on pastelli olek delikaatne nii autorile kui ka restauraatorile - näpuga puudutamine juba võib sellele jälje jätta ning hävingu põhjustada. Seetõttu peab pastelli eksponeerima erinõuetes vormistatuna, klaas peab pinda alati kaitsma ja mitte kokkupuutes olles, vaid distantsilt," seletab Nurkse taastamise problemaatikat.

Üle kolmekümne aasta Eesti Kunstimuuseumis töötanud restaureerija Sirje Alteri sõnul on pastellid alguse saanud Prantsusmaalt ja nende võidukäigus on põhiosa prantslastel: "Aastal 1663 võeti Prantsuse Akadeemiasse vastu esimene kunstnik, keda ei nimetatud ei maalijaks, ei joonistajaks, vaid tema ametinimeks oli pastellist. Prantslaste pastellitöid on aegade jooksul ikka mõõdupuuks võetud. Kunstnikud valmistasid pastellkriite ise. Pastellis leidub üle 1600 värvivarjundi, vähese sideaine tõttu hajub valgus pigmendi osakestelt eri suundadesse, andes sellega värvikihile erilise sametise sära, spetsiifilise pastellilise pehmuse."

Parim näide Kumu taastusimedest on Ants Laikmaa pastell "Väike Alma", mis sihtasutuse Eesti Kunsti Toetusfondi finantseerimise abil Sirje Alteri kätega hiljuti vaatamisväärsesse olukorda viidi. Papile kleebitud ning laineline pastell on täna siledana konserveeritud Kumu arhiivides ning valmis näitusesaali kolima. "Alguses oli teos ahistatud fikseeritud äärtega, ta oli deformeerunud, väga suurtes kortsudes ja puutunud ka vastu klaasi. Olid näha varasemad liimimisjäljed mingisugusele tugevuspapile. Ja niisugune mitmete paberi-papijäänuste hulk kujundas pinged, sest selline massiiv annab teosele liikumatuse, tekitab "hingamistakistusi" ja liimihoie deformeerib," kirjeldab Nurkse.

Alteri sõnul on tähtis ka pastelli edaspidine säilitamine: "Kirjutame ette muuseumikeskkonna nõuded, mis on suhteliselt täpsed ja kujunenud aastatepikkuse teadusliku analüüsi abil. Pastell tehnikana kuulub väga tundlike materjalide hulka, näiteks tema pinnavalgustus ei tohi mingil juhul ületada 50 luxi. Parema meelega me pastelle üldse oma majast välja ei luba."

Taastamist ei vaja ainult maalid, vaid ka nende raamid, nende taastamine võib olla sama keerukas kui töö piltidega. "Kurioosne näide on ajaloost, kus Napoleon Louvre'i ekspositsiooni vabastas paljudest autentsetest originaalraamidest ja asendas need temale meeldivamate raamidega," kirjeldab Nurkse.

Üks oluline töövaldkond on kujud, kuna ka see osa kunstiajaloost peab säilima võimalikult veatuna. Eesmärkide saavutamiseks tuleb lagunenud kujud vahel detailhaaval taasluua. Seda teostab Kumu laboris Isabel Aaso, kes kõnnib kujude vahel kui vanade sõprade seas ning kritiseerib neid naeratades. "Nõukogude-aegsetel kipskujudel on kasutatud täisvalu ja sees tekivad pinged, nii on alati oht, et näiteks käsi võib otsast ära tulla. See siin on aga Ülo Õuna töö, temaga on tihti see probleem, et tal on kehv valamistehnika. Aga erandina on need kuju jalad väga hästi püsinud. Seal sees on suusakepid. Ei tea, kuidas ta selle peale tuli, aga seda julgen küll soovitada kõigile - suusakepid täiesti õigustavad ennast kuju jalgades. Kipskujusid on tihti õues hoitud, mille tõttu on roheliseks toonitud kujude puhul näiteks raske restaureerimisel hinnata, kust algab vetikas ja kus lõpeb värv," kirjeldab Aaso jooksvaid argiprobleeme.

On juhtunud ka, et tööd mitte ei lagune ajas, vaid sellele aitab kaasa vandaal. "Inimese pahatahtlikkusele ei suuda keegi adekvaatselt reageerida. Meil on ekspositsioonis ära murtud isegi ühe teose näpp. Kaamera fikseeris küll sündmuse, aga kui kohale jõuti, oli asi tehtud. Maailma kontekstis on muidugi palju jubedamaid näiteid," kirjeldab Nurkse restauraatoritele ühte kõige ebameeldivamat teemat.

Peale Kumu restaureeritakse kunsti ka ennistuskojas Kanut, muuseumide ja galeriide juures ning arhiivides, viimastes küll on keskendutud paberil kirjasõna ja trükiste taastamisele. Alati tasub enne, kui seda keerulist tööd teostama hakata, mõnest neist kohtadest nõu küsida. Et kunst kauem püsiks.

Fotod: Meeli Küttim, Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing