Eesti blondid jaapanlased

Katri Soe 10. oktoober 2007, 00:00

Arigato koolitusjuht Kertu Bramanis (36) avab oma Randvere kodu söögitoas pisikese purgi, mille sees omakorda on fooliumist kotikese sees erkroheline tolmpeen pulber. Väikese, peene varrega bambusest lusikaga (chashaku) paneb ta paar täit savist kausikese (chawan) sisse ja kallab peale sortsukese kuuma vett. Ei, tuntud käsipallitreeneri Riho Bramanise naine ei paku külalistele uut vinget energiajooki. Tegemist on peene ja kalli rohelise teega (matcha), mille Riho viimaselt Jaapani-reisilt kaasa tõi ja mida juuakse vaid kõige pidulikumatel puhkudel. Pulber, millele vesi peale kallatud, lüüakse pisikese bambusest vispliga (chasen) valgele vahule. Eesti poodidest saada olevate paki- ja puruteedega see jook ei sarnane. See on tummine, erkrohelist värvi, vahutab ja ainult maitse järgi võib öelda, et tegu on tõepoolest ühe kangemat sorti rohelise teega. Tehtud on see kõige värskematest ja parema kvaliteediga teetaimedest. Kertu ütleb, et jaapanlastele on juba kord omane pakkuda parimat, teha külalise olemine nii heaks kui võimalik. Sest kunagi ei tea, kas sa sama inimest veel üldse kunagi kohtad. Hetkest tuleb võtta parim. "Jaapanlased pürgivad alati täiuslikkuse poole. Nagu me kohtuksime ainult üks kord, nagu oleks see esimene ja viimane kord meie elus. Ma pakun sulle endast kõige paremat. Teen sulle tee nii maitsva, et see moment jääb sulle igaveseks väärtuslikuna meelde."

Kaheksa aastat elas terve pere Jaapanis, ja heameelega läheksid nad sinna tagasi, kui Eesti ei oleks nende kodu, see koht, kus lapsed suureks peaksid saama. Jaapanisse sai aga omal ajal mindud Kertu eestvõttel. Miks just Jaapanisse? Sellega oli nii, et Kertu lihtsalt otsustas rootsi ja inglise keelele lisaks õppida selgeks ka ühe keerulisema keele. Toona elas pere Rootsis, valik langes jaapani keelele. See keel ja kultuur meeldisid Kertule sedavõrd, et tekkis tahtmine sellesse veelgi põhjalikumalt süveneda. Ja kui Jaapani haridusministeeriumilt stipendium õpinguteks kohapeal käes - aasta oli siis 1996 - ei jäänud abikaasa Riholgi muud üle, kui ka endale Jaapanisse sportlase- ja treenerikoht leida. Kuna sobiv käsipalliklubi asus Hiroshimas, läks ka Kertu just sellesse ülikooli. Kuigi alguses oli plaan jääda Jaapanisse vaid üheks aastaks, jäädi sinna lõpuks tervelt kaheksaks.

Hiroshima osutus Kertu sõnul väga heaks valikuks. "1,1 miljoni elanikuga linnas elavad täna inimesed, kes mõistavad rahu tähtsust ja selle olemust, kes oskavad hinnata elu." Jaapanlastel on palju häid omadusi, mida Kertu hindab: ausus ja tähelepanelikkus, tasakaalukus ja põhjalikkus. Asi, mis aga eriti alguses harjumist vajas, oli jaapanlaste erakordne delikaatsus, mis eestlasele omakorda tundus hulluksajava otsustusvõimetusena. Nimelt ei ütle jaapanlane kunagi otse välja, kas "jah" või "ei". Ta ütleb oma arvamuse välja kuidagi ümber nurga, mis näeb välja nii, et kui kõlab näiteks "pigem ehk võib-olla mitte", siis on see "ei", ja kui midagi "võimalikuks peetakse", tähendab see "jah". Kertu ütleb, et jaapanlane ei ärritu ega vihasta kunagi. Äärmiselt ebaviisakaks peetakse oma mina peale surumist. Isegi selleni välja, et ei peeta viisakaks end ülemäära lõhnastada, et teisi mitte oma parfüümiga häirida.

Jaapanlaste aususest jällegi annab ettekujutuse näiteks fakt, et Bramanised ei lukustanud kunagi oma autot ega majauksi. Kertu räägib, et kui ta lastega majja minnes ühe korra autouksed lausa pärani unustas, leidis ta need hommikul samamoodi pärani olevat. Keegi ei olnud autot puutunud, rääkimata sellest, et sellega midagi halba oleks juhtunud.

Jaapani politseis on terved ruumid täis suvalistesse kohtadesse unustatud kraami, sest kõik, mis leitakse, rahakottidest ja mobiiltelefonidest sõrmusteni, tuuakse ausalt hoiule oma omanikku ootama. "Eks see tuleb muidugi ka sellest, et Jaapan on olnud üsna isoleeritud ühiskond ja "silmad", mis jälgivad, on olnud kogu aeg üsna tugevad. Nad on külaühiskonnast, riisikasvatajate ühiskonnast arenenud ja kollektivism on nii tugev, et sa ei saa mingisugust jama korraldada: kui sina korraldad jama, siis sellest tuleb jama kogu ülejäänud külale. Ühe inimese jamast on nii suur häbi, et see inimene ei suuda seda taluda." Kertu usub, et kui näiteks Riho võistkonnast oleks üks poiss purjus peaga sõitmisega vahele jäänud, siis tähendanuks see seda, et terve võistkond oleks võidud laiali saata. Või vähemalt kõik bossid oleksid pidanud tagasi astuma. "Missugune vastutus, eks ole! Kollektiivne vastutus. Meil on nii, et kui riigikogust keegi sõidab, siis no las ta sõidab! Kogu riigikogu ei hakka sellepärast veel tagasi astuma, nad ei tunneta üldse oma vastutust."

Teisel Jaapanis oleku aastal sündis peresse poeg Jesper. Sünnitamine oli Jaapanis Kertu sõnul erakordselt meeldiv, see toimus kaunilt disainitud väikeses erahaiglas, mille omanikuks oli üks arst, kes ise enamasti ka sünnituse vastu võttis. "Kõik toimus väga loomulikult, välja arvatud see, et kõhu külge olid kinnitatud valuandurid, mis olid ühendatud teleriga, mis siis vastavalt valu tugevusele näitas erinevaid programme - delfiine, eri värve ja muusikat. Muidu oli aga kõik väga loomulik," rõhutab Kertu ja naerab jaapanlaste kohati äärmustesse kalduvat tehnikalembust. Aga näiteks ka käteplaksu peale avanev WC-pott oli sellises olukorras täiesti omal kohal.

Jaapani lapsi sünnib viimasel ajal juurde nii vähe, et neid koheldakse kui pooljumalaid. Kertu: "Kuni kolmanda eluaastani võivad nad kõike teha. Aga siis hakkab tulema rohkem distsipliini. Alates sellest, et Jesper pidi lasteaias novembris särgi ära võtma ja end märja rätikuga hõõruma."

Täna üheksane Jesper lisab kõrvalt rõõmsalt juurde, et külm oli tõesti, aga tugevaks tegi. Eesti emadele ajaks ilmselt külmajudinad ihule fakt, et lapsed pidid ka talvel käima lasteaias lühikeste pükstega, sest nii nägi ette vormiriietus. Mõnele väikesele veidrusele vaatamata kiidab Kertu kohalikku kooli - mõlemad lapsed, Melissa ja Jesper, käisid Hiroshima Rahvusvahelises Koolis - ja õpetamise põhimõtteid. Laps pidi oskama ise mõelda ja analüüsida, ise esitama küsimused ja leidma ise neile ka vastused. "Oluline polnud mitte faktitundmine ja nende hulk, vaid see, mis sa oskad nende faktidega teha. Siin Eestis tambid portsu lehekülgi pähe, aga mis sa nendega teed, see pole enam kellegi mure." Täna Eestis Arigatos koolitusjuhina töötav Kertu ärritub kooliteemast silmnähtavalt ja ütleb otse, et Eesti koolisüsteem on ajast vähemalt 200 aastat maas. "See on nii vastutustundetu aja kasutamine, selline ressursside raiskamine! Eestis ei nõuta lastelt näiteks üldse esitlustehnikaid, et sa oskaksid kõike eri viisil presenteerida - suuliselt ja kirjalikult. Ei õpetata tõelisi tööoskusi, mida aga oleks vaja juba väiksena. Sama on mõtlemisoskusega."

Argipäev Jaapanis algas Kertu jaoks pool seitse lõunasöögikarpide pakkimisega. Taimeriga riisikeetja oli hommikuks värske riisi valmis teinud, mis tuli liha, kala ja juurviljadega piinliku täpsusega pakkida pisikestesse mitmekihilistesse plastkarpidesse. Karpide kokkupanek on nii peen kunst, et jaapani perenaised käivad selleks eraldi kursustel. Kertu naerab, et tema lastel oli ilmselt koolis ja lasteaias piinlik, et nende karbid nii täiuslikud polnud, sest tema lihtsalt ei osanud neid niimoodi pakkida kui vaja. Jaapanis abielus naised tööl ei käi, naise ülesanne on hoolitseda kodu ja laste eest. Hiroshima rahvusvahelises koolis õpetajana töötanud Kertu oli seega igas mõttes ebatüüpiline.

Pärastlõunal, kui lapsed jälle kodus, tuli ujumisbuss ja viis nad ujuma. Jaapanis ongi nii, et vanemad lapsi edasi-tagasi trenni-kooli vedama ei pea, selleks on eribussid. Buss tuli maja ette, võttis lapsed peale, viis ujuma ja tõi ka tagasi. Jaapanlaste organiseerimisoskus tundub olevat fenomenaalne. Nagu ütleb Riho Bramanis - tihtipeale on neil probleem see, et probleemi polegi.

Kertu räägib, et ujumine oli hea näide, kuidas minimaalsetes tingimustes saab teha hea tulemuse. Ujumine käis nii, et basseini mahtus treenima 200 eri vanuses last. Kõik kuus rada olid pooleks tehtud ja lapsed neisse vastavalt oskustele gruppidesse jagatud. Poistel helesinised mütsid, tüdrukutel roosad, kõigil oma nimi otsa ees. Iga grupp tegi oma harjutust, oli see siis delfiini hingamine või krool. Iga kahe kuu tagant toimus ülevaatus, kus vaadati, kuidas keegi on arenenud ja kas laps saab edasi minna järgmisele tasemele.

Teatud etapi sooritanu sai mütsi külge vastava märgi. Kokku oli 17 astet, igal rühmal oli üks või kaks treenerit. Vanemad võisid toimuvale klaasi tagant kaasa elada. Nagu kinnitab Kertu, ei tähendanud 200 last mingit kaost, kõik oli kontrolli all. Keegi ei hüpanud pea ees vette, keegi ei röökinud, kõik lapsed õppisid kenasti ujuma.

Jaapanlased on karastatud, eestlastelt nõudis külmaga kohanemine mõningast mehisust. Elumajad on kehvasti isoleeritud, õhukeste seintega ja küttekehad peaaegu olematud. Et talviti õhtul sooja saada, käib kogu pere vannis ja poeb pärast seda elektriga soojendatud tekkide-madratsite vahele. Kertu ütleb, et temal aitaski külmal ajal ellu jääda Jaapani kuumaveeallikate (onsen'id) külastamine, kus pere igal nädalavahetusel end soojendamas käis.

Kertut võlus jaapanlaste oskus konfliktivabalt ja rahulikult koos eksisteerida. Eestis jääb sellest puudu. Kertul on hea meel, et tal on siiski ka siin Arigato spordiklubis võimalik töötada koos jaapanlastega. Kõike tehakse ühise eesmärgi nimel, oma ego liigselt upitamata: "Üksteise toetamine on oluline. Ei ole nii, et tahad teistest parem olla või esile tõusta." Eestis ei ole koosolekul viisakas vahele rääkida, Jaapanis jällegi pole midagi kummalist selles, kui üks inimene lauset alustab ja teine selle lõpetab. Ning midagi halba pole ka selles, kui vestluskaaslased lihtsalt vaikivad. See näitab pigem respekti teise suhtes. Nii on ka kodus. Kui näiteks teleri ees istuv mees korraks mühatab, siis teab naine täpselt, kas ta tahab õlut, või ta arvab, et lapsed tuleks magama panna, või veel hoopis midagi kolmandat. Ja see kõige tähtsam käib hoopis ilma sõnadeta. Jaapanlased ei kasuta sõnu, mis võimaldaksid otse välja öelda "Ma armastan sind" - sellisel puhul on olulised vaid silmavaade ja kehakeel.

Mis juhtub, kui Eestis tänaval kohvi maha aetakse? Loomulikult kõnnitakse lihtsalt edasi. Jaapanis ei ole nii. Võetakse kotist väike rätikuke või salvrätik, pühitakse tänav puhtaks ja minnakse siis edasi. Mis siis saab, kui ei korista? Keegi ei ütle sulle mitte midagi. Nagu Jaapanis ei ole kombeks kunagi halvasti öelda. Aga nad kõik jäävad sind korraks vaatama ja juba sellest pead sa aru saama, et oled midagi valesti teinud. Aga kui sa siis ka aru ei saa, tuleb keegi teine su kõrvalt ja koristab selle sinu eest ära.

Fotod: Arno Mikkor, erakogu

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing