Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
'Tänan' ja 'palun' on võõrsõnad
Lugedes toimetuse kommentaare "Eesti - igav Euroopa riik" (28.09) ja "Kliendil on järjest harvemini õigus" (01.10), tekkis mul vastupandamatu soov öelda äsja Eestisse jõudnud inimesena: "Aitäh! Ometi kord tunnen ennast mõistetuna!"
Tallinna vanalinna ilu ja hubasuse vastu ei taha keegi vaielda, aga hiljemalt siis, kui tekib soov väsinud jalgu puhata, on õdususel (erand: Olde Hansa) lõpp. Kes teenindamist oodates veel ei ole jõudnud nälga ja janusse surra, sellel on hiljemalt ettekandja näoilmet nähes tuju rikutud.
Vanalinnast jalakäijana väljuda on aga juba sootuks eluohtlik, sest üsna kergesti võidakse sind hoolimatult ja huligaanselt, suurlaenude peale võetud maasturitega surnuks sõita.
Eesti võib endale turistide ja investorite kohalemeelitamiseks kas või vormel-1 võidusõiduraja ehitada, aga pole selliseid inimesi, kes oma raske tööga teenitud raha oleks nõus (vähemalt teist korda) halva kohtlemise alla panema. Odavusega Eesti enam silma ei paista, ilusaid vanalinnu on maailmas teisigi - kus "tänan" ja "palun" pole võõrsõnad.
Autor: Paloma-Krõõt Tupay