Naljakad leiud sajanditagusest etiketist

Kadri Tamm 17. oktoober 2007, 00:00

Sajanditagustest etiketireeglitest leiame nagu tänagi rea hoiatusi ja manitsusi, kuid teises võtmes ja olustikus.

Sajand tagasi välja antud vanas kirjakeeles raamat käsitleb esmalt tänaseni vaidlusi tekitavat küsimust, kas ja kui palju tohib peole hilineda.

Küsimusele antakse selge vastus: kohale tuldagu täpselt. Kümme minutit pärast kindlaks määratud aega on igal juhul kõige viimane tärmin. "Vastasel korral satuvad küllakutsujad ja teised sealolijad halba tujju, nagu seda ootamine harilikult ikka põhjustab," selgitab "Edu kõikjal: peente kommete ja viisakuse käsiraamat igaühele."

Goetz-Schüchingi raamat annab ka selged juhised esitlemise kohta: "Alati esitellakse härra daamile." Sealjuures ei nimetata daami nime, kuna härra, keda esitletakse, peab teadma, kes daam on.

Daam jääb istuma, noogutab sundimatult ja peab ulatama härrale käe. Nii toimides ei tee ta kunagi vigu. On kuidagi hädine ning täiesti ebaseltskondlik, kui daam pomiseb oma nime.

Kui juuakse aga daamide terviseks, tõusevad kõik härrad püsti. Isegi hallipäised! "Ainult mitte pikki toaste, nagu lauakõnesid nimetatakse." See teeb lauasistumise igavaks.

Goetz-Schüchingi raamatus antakse selged juhised selle kohta, milliseid jututeemasid ja mis moel seltskonnas puudutama peaks.

Niisama halb kui elav nääklus, on lauas ka pinev vaikimine. "Mitte ainult meelelahutuseks, vaid ka teatavaks kunstiks on pidu ajal vaimukas jutlemine, mis suudab köita kõikide meeli."

Keskustelu omandab meeldiva tooni, kui seda tehakse vaimukalt. Sosistamata, endastmõistetavalt, kuid ainult nii valjult, et seda kõik võivad kuulda.

Olulist tähelepanu peaks pöörama iga inimene oma keelekasutusele. Vigase eesti keele, valede vormide ja tähenduste tarvitamine pole etiketiõpiku järgi vabandatav ning paremas seltskonnas tuleks vältida ka vulgaarsete väljendite kasutamist.

Liialdused kõnes on narrused: "hiiglama maru", "marusuur", "äärmiselt huvitav", "kole tore", "hirmus ilus" ja muud sellised on moesõnad.

Igasugune žargoon on taunitav. Hoiduge lööksõnadest, hoiatab raamatu autor.

Ühtlasi hoiatatakse lugejat, et pole just vaimukas rääkida seltskonnas naljandeid, kuigi on inimesi, kes muud ei oskagi rääkida. Niisugused inimesed alustavad oma kulunud nalja tavaliselt nii: "Tahan teile rääkida ühe huvitava anekdoodi, ehkki olete seda kuulnud juba varem."

Vanemaaegsed etiketiõpikud ei jäta tähelepanuta ka naeru teemat, sest elav keskustelu on sageli seotud naeruga. Mida enam kuskil seltskonnas naerdakse, seda enam võib uskuda, et seal on lõbus. Siiski manitsetakse peoseltskonda end vaigistama ja ohjes hoidma. "Isegi suurema lõbu korral ei ole mingit põhjust valjuks ja kriiskavaks naeruks."

Saksa vanasõna ütleb: naerust tuntakse tola. Naermist tuleb sellepärast õppida, tuleb end taltsutada. Ka ärritudes ei tule mitte kisendada.

Oma kriitikaosast ei jää etiketiõpikus ilma ka karjäärinaised. Kindlasti tunnete moodsat naist, kes on uhke oma ametile, nagu ihne rahale. Ta ei räägi millestki muust kui oma tööst ja annab oma vaesele lauanaabrile varsti tunda, et igal naisel on õigus leida avatud kõrvu sellele, mis ta ütleb. Kahtleva lauanaabri sõnad kajavad aga tühjusele.

Samuti pole iludusedki sümpaatsed, kui nad istuvad tummadena lauas ja tahavad, et neid ainult imetletaks, kujutledes, et mehed neid jumaldavad. Mõned seesugused iludused on koguni nii laisad, et nad ei reageeri oma lauanaabri kõnetusele. Küllap seepärast, et nad ei taha oma ajusid pingutada ja suud liigutada.

Ka meesnoorsoo hulgas on sääraseid nagu "puhtsportlased", kellel kõik muu näib olevat tähtsuseta, samuti ka "südametevallutajad", kes vähe hoolitsevad oma naabritari eest. "Vaid on kogu aeg ametis pilkude noppimisega, et määrata, mitmetel ta on jõudnud südameid murda," hoiatab Goetz-Schüchingi õpik.

Mõjuvaimad abilised suuremail pidulikel sündmusil on muusika ja tants.

Esiteks tantsib härra oma lauadaamiga. Siis, kui daami palutakse teiseks tantsuks, võib härra end pühendada ka teistele daamidele.

Taktitu on arvustada, kui mõni daam mingil põhjusel härrale "korvi" annab. On tema aga juuresolevate härradega tantsinud, siis ei tohi ta mingeid erandeid teha. Kui ta on tantsides ära väsinud, peab ta ruumist muusika alates tähelepanematult lahkuma, hoiatab etiketiõpiku autor.

Mõistagi kuulub korraliku seltskondliku olengu juurde söök ja jook. Kui noored on kogunenud seltskondlikule olengule, valitseb sundimatu olek. Tantsitakse ja mängitakse seltskondlikke mänge. Söömine jääb tagaplaanile ja pidulikku külalislauda asendab külm laud.

Ühel laual asub ka vein, et sundimatuse muljet tõsta. Tantsuhimuliste noorte jaoks ei hoita jooke kokku. Kestab oleng väga kaua, pakutakse öösel kohvi leivakestega ja vahel ka külma vahutavat õlut.

"Mokka joomine kuulub iga korraliku peo juurde, kuid ettevaatust: täis tassiga tuleb teadlikult käituda. Lusikas ei tohi kukkuda," hoiatatakse ettevaatamatut kohvinautlejat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing