Börsikrahhi pole vaja karta

Tõnis Oja 23. oktoober 2007, 00:00

Täna möödub kümme aastat päevast, mida võib julgelt nimetada Eesti esimeseks börsikrahhiks.

Börsifirmade turuväärtus kukkus päevaga kokku üle kolme miljardi krooni, mis moodustas peaaegu viis protsenti meie riigi sisemajanduse kogutoodangust. Ehkki analüütikud ja teised investeerimisspetsialistid püüdsid toona investorite tuju üleval hoida, rääkides, et tegemist on pelgalt korrektsiooniga, oli aastalõpu seis kurb. Võrreldes augusti lõpuga, mil oli börsibuumi haripunkt, olid aktsiad kaotanud enam kui poole oma väärtusest.

Aga see polnud veel kõik. Börsi langustrend kestis veel terve järgmise aasta, 1998. aasta lõpuni, millele järgnes kolm aastat vindumist. Uue selge tõusutrendi alguseks võib lugeda aga alles 2001. aasta lõppu.

Olen rääkinud mitme väikeinvestoritega, kes väitsid veel mõni aasta tagasi, et pole toonasest kõrvetada saamisest üle saanud ega julge seepärast aktsiatesse investeerida. Tegelikult võib aga julgelt väita, et börsikrahhi pole vaja karta. Tuleb vaid jälgida investeerimise põhitõdesid ning soovitav on omada ka keskmisest tugevamat närvikava.

Paljudel investoritel, kes suutsid toona säilitada külma närvi ning kellel oli piisavalt tarkust või intuitsiooni valida investeerimiseks õige ettevõtte aktsiad, tasus ootamine kuhjaga ära, sest aastate pärast olid investeeringud kerkinud mitme- või mitmekümnekordseks.

Viimastel aastatel on nii mõnigi finantsturgudega seotud inimene tunnistanud avalikult, et tema seniseks parimaks investeeringuks on olnud Hansapanga aktsia. Esmapilgul tulevad meelde investeerimispankur Joakim Helenius ning kolleeg Villu Zirnask. Ning mis seal salata, samasse seltskonda kuulun ma isegi.

Isegi esmapilgul nende õnnetute investorite, kes ostsid toonase börsibuumi haripunktil ja kel jätkus närvi müügilainega mitte kaasa minna, on tänaseks oma investeeringud kuhjaga tasa teeninud. Nii on 1997. aasta augusti lõpus tehtud 1000 krooni suurune investeering Tallinna Kaubamaja aktsiatesse kasvanud tänaseks pea 16 000 krooniks. Tõsi, vahepeal pidid nad jõuetult vaatama, kuidas see kahanes sama aasta lõpuks 770 kroonile ning järgmise aasta lõpul koguni 330 kroonini.

Sama drastiline oli ka Merko Ehituse aktsionäride saatus. 1997. aasta suvel tänase ehitusgigandi aktsiatesse investeeritud 1000 krooni kuivas aasta lõpuks 700 kroonile ning järgneval aastal langes selle investeeringu väärtus koguni alla kolmesaja krooni. Tänaseks oleks aga kannatliku meelega investoritel need tuhat krooni paisunud pea 15 000 krooniks. Samas võib tunnistada: kõigil nii hästi ei läinud ja paljud väikeinvestorid said päris kõvasti kõrvetada. Eelkõige pidid suurte kaotustega leppima need, kes eksisid investeerimise põhitõdede vastu, ning eriti need uljaspead, kes olid võtnud aktsiate tagatisel laenu. Oli ju kümme aastat tagasi teatud ringkondades repo peaaegu sama tuntud sõna kui Talse.

Raskem on lohutada neid, kes valisid investeeringuteks lihtsalt vale ettevõtte aktsiad. Näiteks kirjutas Äripäev mõni nädal tagasi sellest, et pankrotti läinud kindlustusfirma ASA Kindlustuse kunagised aktsionärid ei saa isegi aktsiaid maha kanda, sest ettevõte pole äriregistrist kustutatud. Pankroti või börsilt äraminekuga on lõppenud terve rea toonaste börsiettevõtete saatus.

Mida siis teha, kui saabub börsikrahh ja aktsiate hinnaliikumise tõusutrend on asendunud langusega. Väärtpaberispetsialistid soovitavad kaotuste minimeerimiseks teatud langustaseme ületanud aktsiad maha müüa. Soovitus on kindlasti õige, aga sobib pigem nendele investoritele, kes saavad aktsiaturgudel toimuvat iga päev jälgida, seda kas töö tõttu või on lihtsalt suur huvi.

Neile, kes ettevõtete fundamentaalanalüüsi ei valda, soovitan aktsiaid osta pikaks ajaks. Mitte kuuks-paariks, isegi mitte aastaks-kaheks, vaid kolmeks kuni viieks aastaks või pikemaks perioodiks eeldusel, et investeeritud raha ei lähe vahepeal vaja.

Raskem on muidugi valida seda õiget ettevõtet, st valida selle ettevõtte aktsiad, mis elavad edukalt üle ka langustsükli.

Koduste ettevõtetega on lihtne. Nende kohta ilmub palju informatsiooni ja igaühel meist endist on nendega nii palju kokkupuutepunkte, et pikaajalist investeerimisotsust ei tohiks olla väga keeruline teha.

Keerulisem on muidugi nende investorite olukord, kes soovivad investeerida välisettevõtete aktsiatesse. Tavaliselt soovitatakse pöörduda finantsnõustaja poole. Meie finantsasutused välisettevõtete aktsiatega praktiliselt ei tegele.

Tõsi, LHVst ja tarkinvestor.ee-st saab kuuldavasti arvamusi-soovitusi ka üksikute aktsiate kohta, aga mulle tundub, et need soovitused sobivad pigem spekulantidele või kauplejatele, mitte pikaajalistele investoritele.

Nii jääbki investeerimisotsuste tegemisel üle vaid ajakirjandus. Õnneks on investeerimisportaalid ning suurem osa majandusajakirjandusest kergesti kättesaadavad ning otsuse tegemiseks jääb vaid terad sõkaldest eraldada.

Kui valikud on õiged, pole ka börsikrahh hirmus. Tuleb vaid järgida investeerimise aabitsatõdesid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:07
Otsi:

Ava täpsem otsing