Foreigner ootab publikult hullumist

Henrik Aavik 26. oktoober 2007, 00:00

Esmakordselt Eestisse saabuv Foreigner on maailmakuulus oma rokkballaadide poolest. Ligi kolmekümne tegutsemisaasta jooksul on edetabelite tippu jõudnud rohkelt ballaade nagu "I Want To Know What Love Is", "Waiting For A Girl Like You", "Cold As Ice" jpt.

Mis vahe on olla laval täna ja kolmkümmend aastat tagasi?

Ameerikas on meie muusika taas moes ja noored lähevad lausa hulluks lava ees ning neid käib kontsertidel palju. Lavalt alla vaadates on vahel tunne, nagu oleks 1981 taas tagasi.

Me teeme ka uusi lugusid, mitte ei mängi ainult vanu. Jaanuaris istume stuudiosse maha uue albumi asjus.

Viimased kaks aastat oleme küll niisama tuuritanud, bändi uues kuues tutvustanud ning see on olnud edukas. Uue muusika loomine oli siiski peamine põhjus, miks me taas grupi kokku panime.

Loomulikult mängime Tallinnas põhiliselt äratuntavaid lugusid, mida meil on muidugi palju.

Miks valisite Kelly Hanseni oma uueks lauljaks?

Otsus bänd kokku panna oli minu jaoks suur otsus. Pidin veenduma, et leiame kellegi, kes suudab vastata meie ning publiku ootustele.

Lou Grammit peeti üheks parimaks rokivokalistiks Ameerikas läbi aegade, ehkki ta ei olnud võib-olla kogu aeg nii nähtav kui mõni teine.

Minul lasus vastutus meie maine eest tugeva vokaalansamblina.

Kelly leidmine võttis aega umbes üheksa kuud. Mulle saadeti linte Austraaliast, Ameerikast, Euroopast, eriti Inglismaalt. Ma otsisin inimest, kes oleks suhteliselt tundmatu ja kes lisaks bändi värskust.

Siis sattus mulle Los Angeleses kätte tema CD ning tundsin kohe, et otsisin teda. See oli väga sarnane tunne sellele, kui ma esimest korda kuulsin Lou Grammi häält.

Pealegi on Kelly laval väga hea. Tema hääle kvaliteet on võimas, kuid valiku kinnistas ka tema hea väljanägemine. Kokku oli seda rohkem kui ootasin.

Kuidas sattusite kokku Alice Cooperiga?

See tuli kuidagi äkki, ta planeeris oma show'd ning vajas kõrvale tugevat partnerit. Nii meid kutsutigi.

Ma tunnen teda juba aastaid, ehkki me ei ole otseselt sõbrad. Ta on olnud laval samuti väga kaua, nagu meiegi, väga andekas lavategelane. Igapäevaselt ma Alice Cooperit ei kuula, aga tal on olnud väga häid singleid.

Mis muusikat ise kuulate?

Väga erinevat, seinast seina. Näiteks Amy Winehouse, White Stripes, Audioslave, palju jaapani muusikat, elektroonilist muusikat. Kuulan isegi veidi kantrit.

Miks on teie kollektiivi nimi Foreigners ("võõramaalased"), mis on selle taga?

Tol ajal olin ma New Yorgis võõramaalane nagu ka veel kaks meie grupi liiget, trummar Dennis Elliott ja rütmikitarrist Ian McDonald, olime inglased. Ülejäänud kolm bändiliiget olid ameeriklased.

Omavahel leidsime, et me oleme võõrad ilmselt igal pool, kuhu me reisime. Täna me enam siin küll võõramaalased ei ole, kuna bändi saatis suur edu ja ma olen Ameerikas nüüd elanud üle kolmekümne aasta. Külastan küll oma perekonda Inglismaal ja olen ka endiselt inglane, aga kindlasti ei ole ma Ameerikas enam võõras. Bändi nimi on siiski jäänud.

Mida teate Eestist?

Me ei ole varem Eestis käinud. Trummar võib-olla on, aga teised ei ole. Ma väga loodan leida aega ka veidi ringi vaadata, ehk isegi jääb meile päevake, ma ei ole tuuri kuupäevadega veel tutvunud. Olen kuulnud, et rahvas on teil väga soe ja külalislahke ning võtab rokkbände hästi vastu.

Meile on see tulek suur asi: tuua oma muusika üle kolmekümne aasta taas teie kontinendile.

Millist publikut ootate ning mida publikult ootate?

Ma ootan nii noori kui ka vanu fänne, kes meid veel vanast ajast mäletavad. Kui küsida, et mida neilt ootan, siis loomulikult, et nad hulluks!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing