Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Enam osalejaid - parem idee

Lauri Eltermaa 31. oktoober 2007, 00:00

Milleks korraldatakse avalikke arhitektuurseid ideekonkursse? Ilmselt selleks, et ausa ja vaba võistluse kaudu leida parim lahendus mingi ala hoonestamisele või planeerimisele. Vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud "Eesti arhitektuuripoliitika" kuulutab enesekindlalt: oluliste avalike ehitiste projekteerijad peavad selguma lokaalsete või rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste teel. Aus konkurents, avalikkuse huvi arhitektuuri vastu ja Eesti arhitektuuri rahvusvaheline maine ning arhitektide konkurentsivõime - kõik see on riigi huvides. Vaadates aga viimasel ajal korraldatud arhitektuursete ja planeeringuliste ideekonkursside, sealhulgas äsja välja kuulutatud Eesti kunstiakademia arhitektuurivõistluse kvalifitseerimistingimustes seatud osavõtupiiranguid, tekib kahtlus, kas need on ikka nende nooblite sõnakomplektide vaimus koostatud? Mis kasu on ideest, kui ei õnnestu seda teostajani viia, kuna takerdutakse arbitraarsetesse ning küsitava efektiga piirangutesse? Kas loominguga tegelemiseks on vaja kuuluda mingisse liitu nii nagu aastakümnete eest parteisse? Liitudesse, ja ühingutesse kuulumine on ju igaühe põhiseaduslik õigus, aga mitte kohustus.

Kas arhitektide liit tegeleb arhitektide aitamise asemel nende diskrimineerimisega?

Enamikes konkursitingimustes, mille on koostanud EAL, nõutakse osavõtmiseks samasse liitu kuulumist ning mõnel juhul ka Volitatud Arhitekt V kutsetunnistust. Ehkki hetkel ei kohusta ükski seadus konkursse korraldama EAL tingimusi järgides, on tendents, et järjest rohkem tehakse seda EAL-i kaasates. See asetab liidu õlule suurema ühiskondliku vastutuse ning tsunftist väljajääjate sekka arvatavasti küsimuse: miks meid mängu ei võeta? Nii oli Eesti Arhitektide Liitu kuulumine nõutav näiteks Paide kutsekeskkooli, Patarei ja lennusadama ala ja Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ideekonkurssidel osalemiseks. Samuti nõutakse erialaliitu kuulumist alanud Eesti kunstiakademia arhitektuurivõistluse kvalifitseerimistingimustes. Viimasel juhul tekib küsimus, kas EKA ei usalda enda poolt koolitatud arhitekte? Kõrvalpõikena tasub märkida, et eestis tegutseb EAL kõrval ka Eesti Projektbüroode liit, Eesti Noorte Arhitektide Liit ning Eesti Sisearhitektide liit. Olgu liitudega kuidas on, leiame siiski, et arhitektuurset kvaliteeti aitab kõige paremini tõsta tihe konkurents rohke osalejate arvuga võistlusel. Sealjuures on zürii ülesandeks analüüsida ja välja valida kõikidele nõutud kriteeriumidele kõige paremini vastav töö. Kaheldava mõjuga on ka EAL poolt tihti esitatud kutsekvalifikatsiooni nõue: osaleja peab omama EAL poolt väljastatavat kutsetunnistust. Käesolevaks ajaks on EAL väljastanud volitatud arhitekt V kutsetunnistuse vaid 59-le inimesele. Võrdluseks võib välja tuua, et arhitektide liidu liikmeks on 374 arhitekti ning eestis tegevaid arhitekte on kokku üle 700.

Ehitusseaduse kohaselt võib projekteerimisala vastutavaks spetsialistiks olla lisaks kutsetunnistuse omandanule ka isik kellel on erialane kõrgharidus ning 3 aastane erialane töökogemus. Seega on nendel isikutel lubatud seaduse järgi projekteerida näiteks sadamaid, pilvelõhkujaid, hotelle ja lasteaedasid. Ideekonkurssidel osalemiseks aga tuleb tihtipeale omandada veel kutsekvalifikatsioon ning astuda EAL liikmeks või leida mõni EAL-i liige, kes oleks nõus ürituse patrooniks hakkama.

Kuigi erasektorist pärit tellija muudab ettevõtlusvabaduse printsiip siinkirjutaja kriitika vastu immuunseks, tuleb hiljutiste avalike arhitektuurivõistluste tingimusi lugedes tõdeda, et erasektor on osavõttu ka oluliselt vähem piiranud. Eelpoolmainitud 3 konkurssi olid aga avaliku sektori tellimused ning korraldatud riigihangete seaduse alusel. Kõnesoleva seaduse 4. peatükk reguleerib ideekonkurrsidesse puutuvat. Selle N 80 lg 3 kohaselt võib hankija piirata konkursil osalejate arvu, kehtestades osalejate valikuks selged ja mittediskrimineerivad tingimused. Kutsutud osalejate arv peab olema konkurentsi tagamiseks piisav. Tekib küsimus, kas mingisse liitu mitte kuuluvate isikute osalemise piiramine ei ole mitte diskrimineeriv käitumine, sest eestis ei ole erialaliitu kuulumine arhitektuurialal tegutsemiseks nõutud.

Millised on aga piirangud arhitektina tegutsemiseks teistes euroopa riikides? Näiteks Sveitsis, Taanis, Soomes ja Hollandis ei ole arhitektidele kehtestatud ei kohustuslikku internatuuri nõuet (vrdl. eestis 3 aastat) ega nõutud erialaliitu kuulumist, nõutav on vaid vastav haridus. Hispaanias on nõutav kuulumine erialaliitu "Colegio De Arquitectos", aga sinna võivad liikmeks astuda kõik ülikooli lõpetanud.

Kuid nihutagem fookust erialaliitudelt ja kutsekvalitfikatsiooni temaatikalt. EAL aseesimees Margit Mutso tõstatas küsimuse, miks lubatakse oma nägemust eesti saatkonnahoonest Pekingis esitada vaid arhitektidel, büroodel, kes on projekteerinud põhiprojekti staadiumini vähemalt 2000m2 pinnaga avaliku hoone. Riiga Eesti saatkonda projekteerima lubatakse need, kes viimase kolme aasta jooksul arhitektina projekteerinud vähemalt põhiprojekti mahus ühe haldus- või muu avaliku hoone brutopinnaga 3 000 m2. Rääkimata noortest jätab see nõue kõrvale ka mitmed kogenud tegijad. Kõrvalejääjate hulka ei ole alati kerge hinnata, kuid teemasse haakuva faktina olgu toodud, et Euroopas on 0-3 aastase tegutsemisstaaziga tervelt 30% arhitektuuribüroodest.

Veidi irooniline küsimus, kuid kas mure arhitektuurse kvaliteedi üle ei ole mitte mõned aastad hilinenud. Hetkel, mil ehitussektoris keenud supp hakkab selginema on turuosalised hakanud eelistama paremaid suutäisi, teisisõnu toimub turu eneseregulatsioon ning ebakvaliteetne kaup enam ei müü.

Võttes võrdluseks 45 miljonilise elanikuga Hispaania ning 1,3 miljonilise kahaneva elanike arvuga Eesti ning võttes julgeks eelduseks, et kummaski ühiskonnas on sarnane konsentratsioon helgeid päid, algatus- ja visioneerimisvõimelisi isikuid, võime oletada, et hispaanlaste ideedetulv on eestlaste omast keskeltläbi 34,6 korda võimsam. Aga kui vaadata viimasel ajal korraldatud arhitektuursete ja planeeringuliste ideekonkursside kvalifitseerimistingimusi, tundub, et olukord kaldub veelgi enam hispaanlaste kasuks. Siinkirjutaja arvates on tegemist eesti arhitektide loomepotentsiaali raiskamisega, võistlused on niigi madala osavõtuga, milleks seda veel täiendavalt piirata? Võiks olla rohkem avalikke võistlusi vaba osavõtuga, sest mida rohkem on osavõtjaid, seda suurem on tõenäosus parima lahenduse leidmiseks. Kvaliteedi tagamine peaks käima mitte osalejate arvu piiramise, vaid asjatundliku zürii kaudu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing