Maire Milder - uus energia tuleb muutustest!

Katri Soe 07. november 2007, 00:00

Ühel udust hallil oktoobrihommikul käib Tallinnas Baltika peamajas Maire Milderi heledalt valgustatud kabinetis pingeline planeerimistöö. Lauale on laotatud suured paberid. Käimas on Baltika Grupi uue büroohoone kavandamine. Kolleegid viskavad nalja, et Maire tulevane kabinet võiks asuda liftis, see sõidaks üles-alla ja peatuks seal, kus parajasti vaja. Kabinetist leiab teda haruharva. Peamiselt on ta kas koosolekutel, osakondades toimetamas või komandeeringus. Rõõmsameelne ja ülimalt energiline, elegantselt musta riietunud divisjonijuht usub, et kunagi ei tohi olla rahul sellega, mis on, alati tuleb end sundida edasi minema ja uusi lahendusi otsima. "Ma ei karda kanda koormat ja muudatusi. Pigem väsin rutiinides, seisvas ebamäärases olekus."

Kohe pärast meie kohtumist asub Maire koos oma tiimiga teele New Yorki, et minna ja vaadata, kuhupoole võiks Baltika oma poodide arendamise ja brändiuuendustega tulevikus liikuda. "Ameeriklaste suurushullustus sunnib neid nii arhitektuuri kui ka disaini osas julgeid lahendusi pakkuma. Ja neid asju on tegelikult alati huvitav vaadata," kommenteerib Maire reisi sihtkohavalikut. Eesmärk on saada aru, mis trendid maailmas valitsevad. Ja plaan pole jälgida mitte ainult seda, mis toimub rõivaäris, vaid ka disainis üldisemalt. "Kaasa arvatud huvitavad WC-lahendused," lisab Maire entusiastlikult. "Meil on vaja uusi ideid! Peame olema ajas vähemalt 2-3 aastat eespool!"

Maire Milderi juhtida on rõivabrändide Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Monton jaearendused ning turundus seitsmes riigis: Baltimaadele lisaks ka Poolas, Tšehhis, Ukrainas ja Venemaal. Uute turgude vallutamise ja brändide arenduse usaldas Baltika peadirektor ja juhatuse esimees Meelis Milder abikaasale üheksa aastat tagasi. Et see nii läks, oli pealtnäha juhus. Nimelt jäi Maire kord ühes õhtusöögilauas kuulama Meelise ja ühe tema kolleegi vestlust, kes olid parajasti ühe väga suure probleemi ees. "Kuulasin ja kuulasin seda, ning aeg-ajalt ma ei suuda vait olla, kui ma peaksin vait olema," meenutab Maire. "Ütlesin, et sellel asjal on selge lahendus!" Mehed olevat mõlemad talle otsa vaatama jäänud ja küsinud, et mis lahendusest ta räägib? Toona Briti kaubamaja NEXT juhtinud Maire vastanud, et ta küll täpselt ei tea, aga et sellel asjal ON lahendus! Kui siis Meelis nädalavahetusel ära sõitis, istus Maire laua taha, pani oma mõtted, nagu Meelis oli soovitanud, paberile, ja pärast andis abikaasale. "Esmaspäeval tehtigi ettepanek tööle asuda," naerab Maire. See paber on tal alles tänaseni.

"Ma ei tulnud tööle kui Meelise abikaasa," rõhutab Maire, "vaid kui inimene, kellel on ideed ja soov midagi ära teha. See oli suur julgus - hakata juhtima Baltika jaemüügi kontseptsiooni!" Väike, kuid oluline lisafaktor selle julgustüki juures oli ka see, et Maire ootas samal ajal last.

Kõik sujus aga kenasti, kolmekuusele Maria Johannale võeti hoidja ja Maire oli varsti tööpostil tagasi. Täna arvab Maire, et Meelis usaldas teda, kuna ta teadis, et naine talub alustamisega kaasnevat suurt pinget ja suudab tiimi innustada. Mõtiskledes selle üle, kas oleks võinud lapsega kauem kodus olla, arvab Maire, et nende jaoks oli tegemist mõistliku lahendusega -

lapsel oli armastav ja professionaalne hoidja, ema ise pühendus koju jõudes ja lapsega koos olles täielikult. Maire ei usu, et tal oleks jäänud lapsele andmata midagi väga olulist.

Enne Baltikasse tööle minekut oli Mairel ette näidata karjäär kooliõpetajana, lipsuvabrikandi ja kaubamaja direktorina. Pedagoogikarjäär jäi küll lühikeseks, aga kolm aastat Valga algkoolis oli tore aeg, kust ta sai muu hulgas ka oma esimesed meenutamist väärivad juhikogemused.

"Otsustasime klassiga teha jalgrattamatka. Arvasin, et olen tubli sportlane ja jõuan sõita küll. Aga selgus, et VIII klassi poistega võidu annab ikka tõsiselt siblida. Tugevad läksid ette, nõrgemad jäid taha ja asi vajus täiesti laiali." Järgmine kord otsustas Maire, et nüüd teeb teisiti. Tegi kolmesed grupid, pani lastele kaela stopperid, määras igale grupile pealiku, kes pidi teiste eest vastutama. Kes jõudsid enne kohale, pidid maja kütte panema ja tee valmis keetma. Ise oli Maire juba targu hoopis autoga, millega viimased peale korjata. Õppetund seisnes selles, et igast olukorrast tuleb õppida: tegemata ei jäeta midagi, aga tegema peab nii, et kõigil oleks mõnus, kaasa arvatud sul endal. Ja seda tõde on ta hilisemaski elus järginud. Maire oli õpetaja, kes ei sallinud, kui lapsed tuimalt raamatust lehekülgi pähe tuupisid. See, et laps oma peaga mõtleks ja seoseid oskaks leida, oli tolle aja kohta üsna uudne lähenemine. Oma kogemust haridussfääris õnnestub tal hiljem hästi rakendada ka ärimaailmas. Nagu koolis lastelt, nõuab ta tööl kolleegidelt oskust näha maailma oma ala piiridest avaramalt ja mõista tervikut, oskust iseseisvalt ja loovalt mõtelda.

Kui abikaasast sai õmblustootmiskoondise Baltika peadirektor, tuli Mairelgi Tallinna mehele järele kolida. Kooli ta enam tagasi ei läinud, vaid liikus astme võrra kõrgemale ja asus Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis metoodikuna välja töötama uusi geograafia õppeprogramme. Pani kokku meeskonna, välja anti uus geograafiaõpik ja töövihik. Samal ajal oli pedagoogilises instituudis osalise koormusega õppejõuks. Nelja aastaga haridussüsteemis jõudis tekkida seisund, mida Maire täna nimetab lühiseks. Mida ei olnud, oli vabadus tegutseda. "Nägin, kuidas võiks arendada ja õpetada uusi õpetajaid. Aga programme muuta ei tohtinud. Kateeder ütles, et neil on kohustused vanemate pedagoogide ees. Et nad ei saa anda mulle rohkem koormust, et nad ei saa anda mulle teistsugust metoodikat, mida ma tahaks rakendada. Öeldi: "Maire, oota viis aastat!" Ja nad olid täiesti kindlad, et ma ootan viis aastat!" … Siinkohal teeb Maire tähendusrikka pausi, mille vältel tunduvad need viis aastat ootamist igavikuna isegi kuulajale. Siis järgneb ühe hingetõmbega: "Ja ma ütlesin neile, et see viis aastat võib-olla tundub lühike, aga minu elus on see päris pikk aeg, ja ma pean ütlema, et mulle see ei sobi!"

Järgneva viie aasta jooksul jõudis Maire sisse elada täiesti uude valdkonda. 1992. aastal asutas ta Baltika külje alla lipsufirma Maisan, õppis selle käimalükkamiseks kõigepealt ära inglise keele, käis Inglismaal väljaõppel, tegi endale selgeks lipsuvalmistamise tehnoloogia, ostis seadmed, koolitas inimesed ja alustas lipsude tootmist. Maire oli ühes isikus tegevjuht, müügimees, esialgu ka raamatupidaja ja mis kõik veel. Tööd tuli teha sisuliselt 24/7, aga tagantjärele ütleb ta, et oli uus ja huvitav aeg.

Endine klassivend Meelis Pärnu 2. keskkooli matemaatika-füüsika eriklassist Mairesse kooliajal veel ära ei armunud, aga kui paar hiljem kokku sai, tuli see paljudele üllatusena. "Sel ajal olime lihtsalt sõbrad. Suhtekeemia läks käima veidi hiljem - ülikooli ajal," meenutab Meelis. "Nagu ikka eriti oluliste asjadega elus - sähvatuse, äratundmise jaoks on tarvis nii õnnelikku juhust kui ka võimet ühel hetkel kogu senine kogemus uuele tasandile tõsta." 26 aastat abielu on olnud Meelise arvates põnev, magus-valus teineteisega sobitumise protsess.

Kui Milderid oma hõbepulmi tähistasid, olevat Meelis rääkinud, kuidas ta Mairet ikka enda jaoks on lihvinud ja teinud. Maire tähendanud vastu, et sisus on alati oluline see, mida lihvida. Maire usub, et Meelis on õpetanud talle tolerantsust ja püsivust. Meelis jällegi tavatseb vahel öelda, et ta jääks küll parema meelega diivanile raamatut lugema, aga näed, tuleb midagi muud tegema hakata. Maire on energilisem, Meelis rahulikum. "Ta on minu energiat selgelt tasakaalustanud. Ma ise loodan, et olen temale energiat juurde süstinud. Mina olin algul tugevam ja jõulisem kehtestaja. Meelisega koos olles sain aru, et ma võin selline olla, aga et ma teen teisele sellega lihtsalt haiget. Tajusin ära need piirid," teeb Maire koosoldud aastatest lühikokkuvõtte.

Üks hea retsept õnnelikuks ja pikaks kooseluks on Mairel ka - iga suhe vajab värskust. "Tõsi, võimalik, et meie ei kannata rutiini ja kogu aeg otsime uusi põnevaid asju, mida teha ja kus olla, et saada uusi emotsioone," mõtiskleb naine. Ta ei usu aga kindlasti, et abielu ja rutiini vahele võrdusmärgi saaks panna. Hoopis vastupidi, koos olles alles õige elu lahti läheb! Maire tunnistab, et neil Meelisega on selles suhtes vedanud, et vaimne ja füüsiline meelsus on samas dimensioonis. Koos olla on lihtsalt huvitav. Huvitav on nii vaikida kui ka rääkida. Kindlasti on oluline ka teisele hingamisruumi jätmine. "Sa pead aru saama, et teine inimene vajab õhku enda ümber. Sa ei saa teda enda omaks pidada. See on üks kõige suurem viga, mida elus teha. Pigem pead sa välja teenima, et ta on koos sinuga."

Kui õde või muidu mõni hea tuttav tahab Mairega keset tööpäeva korraks kokku saada, peab ta aja mitu nädalat varem kinni panema. Kahe hõivatud tippjuhi sõbrad ikka aeg-ajalt imestavad, et kuidas nad kõike jõuavad. Milderitele meeldib kodus ise hästi süüa teha, palju reisida, käia kinos ja teatris, vaadata palju filme DVDdelt. Kindel koht on spordil - jalgratas ja suusatamine, tennis, pikad jalutuskäigud looduses. Maire ütleb, et Meelisega on nad enda jaoks avastanud, et kui töö Baltikas on hästi intensiivne, ammutavad nad uue energia just muutustest. Nädalavahetustel ollakse tihtipeale Tallinnast ära, kas Otepääl või Pärnus. "Keskkonna muutus annab kuidagi teistsuguse olemise ja teistsuguse energia. Tuled tagasi ja sul on patareid jälle täis laetud, saad jälle alustada."

Meelise kabinet Baltikas on Maire omaga samal korrusel, peaaegu kohe vastas, põiki üle koridori. Maire uksel on südamega kleeps, kolleegide kingitus. Tööst, nagu ütleb Maire, nad abikaasaga kodus teadlikult ei räägi. Aga tööst rääkimist teadlikult ka ei väldi. Koos töötada on lihtne tänu sellele, et ollakse mõttekaaslased, tähtsad on samad väärtushinnangud. "Julgeme rääkida üksteisega asju selgeks, nii tööl kui ka kodus. Me ei jäta konflikte õhku. Kui me hakkaks neid tööl lahti mängima, oleks see nii töökaaslastele kui ka firmale väga valus ja see ei toimiks. Tolerantsus on hästi, hästi oluline."

Abikaasa on Mairele juhina eeskujuks: "Olen kõrvalt vaadanud, kuidas ta on saavutanud häid tulemusi väga erineva tugevusega meeskondi juhtides. Ta annab tegevusvabaduse kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks, võttes samal ajal oma tiimilt maksimumi." Ja ei mingeid võimumänge ega konkurentsi? "Need ei ole need relvad, millega mina töötan. Ma ei saagi sellisest mõtteviisist väga hästi aru," tunnistab Maire.

Pereelu on kohati üsna hullumeelseks kippuvale töörütmile vaatamata mõlemale oluline. Kui Mildereid õhtusel seltskonnaüritusel tikuvõileibu söömas näha pole, kui Meelisel jääb õhtul lugemata mõni juhtimisraamat ja Maire end õhtul koju jõudes väsinuna tunda ei saa, on see nii tänu perre üheksa aasta eest lisandunud Maria Johannale. "Maria on väga soe inimene. Ta oskab olla koos väga erinevate inimestega. Nii endast suuremate kui ka väiksematega, ka täiskasvanutega. Vaatab mulle vahel otsa ja ütleb: "See vist sulle küll ei meeldinud," ta annab tagasisidet," kiidab ema tütre häid suhtlemisoskusi.

Kui Maria oli viiekuune, võeti ta juba kaasa mägedesse suusatama. Kuus aastat hiljem vanematega koos Tansaanias Aafrikat avastades jõudis Maria tänu oma avatusele ja teadmishimule nii palju küsimusi esitada, et giid oli sunnitud välja käima 150% oma tavaprogrammist. Kui oldi ära nähtud isalõvid, oli Marial tingimata vaja näha ka emalõvisid. Ja nii otsiski kogu seltskond savanni avarustest jälgi pidi üles ka emalõvid. "Sellest sai fantastiline kogemus, kuna nägime veel lisaks emalõvidele ka lõvide paaritumisi ja armumänge," imetleb Maire tütre järjekindlust.

Meelisele ja Mairele kuulub ettevõtte aktsiatest ligi 20%. Kas millalgi pärib Maria vanemate osa Baltikast? "Praegu ta tõesti tahab saada disaineriks." Mis aga puudutab varanduse pärandamist, siis peab Maire tunnistama, et nad Meelisega ei ole selle peale veel isegi mitte mõelnud. "Me ei ole ise asjade tarbijad. Sa ju väärtustad maailmas pigem muid asju, kui seda, palju sul raha on." Esialgu piisab sellest, kui Maria oskab hinnata ja üle võtta oma pere väärtusi. Maire loodab, et temast saab õnnelik inimene ja et ta saab elus hästi hakkama.

Koos olla püütakse nii palju kui võimalik. Kui Maire jõuab New Yorgist komandeeringust tagasi, sõidab ta kohe järgmisena koos tütrega sügisest koolivaheaega veetma.

Tööl suhtub ta inimestesse äärmiselt soojalt ja hoolivalt, tekitades neis tunde kui oma pere liikmetest. Inimeste heaolu ja areng on talle südamelähedane ning ta pühendab palju tähelepanu sellele, et töötajatel tööl silm ikka säraks.

Mairele meeldib asjadesse süveneda ja kaasa mõelda. Ta on väga innovaatiline, loominguline ja loov, genereerides ise uusi lahendusi ning oodates avarat mõtlemist ka teistelt.

Tema märkmed on ülimalt struktureeritud ja visualiseeritud, neist teeme me tihti koopiaid. Meie komandeeringud on intensiivsed, eesmärkide täitmiseks tuleb lühikese ajaga tohutult palju jõuda ja jõutaksegi.

Maire on mu venna väga õnnelikuks teinud, ta on fantastiline inimene. Nad hoiavad teineteist teadlikult. Maire on väga pühendunud tööle, aeg-ajalt sukeldub ta sellesse nii, et millegi muu jaoks aega ei jää. Samas võttis ta suvel Pärnus kätte ja õmbles käsitsi mu seitsmeaastasele pojale ise suure musta kuldsete tikanditega võlurirüü. Maire on hästi seltskondlik, tundub, et mida aasta edasi, seda rohkem energiat tal on. Ükski perepidu ei lõpe ilma suure tantsuringita, ja seda ikka Maire eestvõttel. Kui kokku saame, räägime palju moest ja Baltika brändidest. Usaldan Maire vaistu moeküsimustes 100%, hiljuti lasin tal endale Londonist koguni ühe koti tuua.

Omadused, mis Mairet iseloomustavad: ustavus, ausus, sihikindlus. Need pole kvaliteedid, millega on ilmas kõige lihtsam hakkama saada, seetõttu hindan kõrgelt seda, et ta on selline olnud kogu aja, mis ma teda tunnen.

Oleme teineteise tegemisi alati toetanud ja seejuures pidanud tähtsaks, et töötegemine oleks elamise loomulik osa, et tasakaalus oleksid pingutus, rõõm ja tulemus.

Koos töötamine ei erine koos elamisest. Töö juures on olukordi, kus mina juhin ja ka vastupidi. Kodus samamoodi, tähtis on, et otsustamises on osalised kõik pere liikmed ja et lõpptulemus on parim.

Kauakestvaim eriarvamus on meil olnud küsimuses, kas magusa söömine on tähtis või mitte. Siit alalt ka minu viimase aja suurim perekondlik läbimurre: sel suvel avastas Maire suurepärase kohupiima-õunakoogi retsepti, mida temal meeldib küpsetada ja minul nautida!

Fotod: Indrek Susi, Olga Makina

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing