Eesti maitsed restoranis Dominic

Klõpsisin eesti maitsete koduleheküljel olevad menüüd läbi ja valisin välja Dominici oma, selles tundus peenus ja kodusus parajas tasakaalus olevat.

Milline erakordne vedamine - tervelt üksteist päeva saame oma restoranides eestipäraseid roogasid! Ja mitte niisama liha ja kartulit, vaid parimate kulinaarsete traditsioonide vaimus loodud tipphõrgutisi.

Eesti maitsed on nii harukordsed, et isegi Dominici ettekandja polnud nendega veel harjuda jõudnud: tõi meile ainult tavapärase, igapäevase menüü.

Eesti maitseid ei nimetanudki, enne kui seda küsisime. Jah, siis tuli meelde küll, et on ju ka erimenüü.

Olen Dominicis eelmisel aastal mitu korda söömas käinud ja hindan kõrgelt nende taset, aga seekord pakkus menüü tõelisi üllatusi: vähem kui aastaga olid hinnad võimsa hüppe teinud, kõige odavam praad maksab nüüd 230 krooni. Eelroad algavad 130 kroonist, aga selle eest saab ainult rohelise salati tomatitega. Chateaubriand, mis alles selle aasta alguses maksis 180 krooni, on nüüd 270. Nojah, enne ei olnud selle juures foie gras'd...

Niipalju siis rahast. Neljakäiguline Eesti maitsete menüü polnud tipphinnaklassist, aga nelja käiku õhtul ära ei jaksa süüa. Samas - ühekaupa sellest menüüst roogasid tellida ei saanud.

Võtsime siis ühe komplekti kahele: eelroog mulle, supp lauakaaslasele, praad ja magustoit kahevahel jagamiseks. Nii praad kui ka magustoit serveeriti poolte portsjonitena, mõlemad täiusliku kujundusega. Mõned asjad maitsesid rohkem, mõned vähem, aga koduste maitsete uued lahendused olid leidlikud, erutasid meeli ja panid arutlema, isegi lausa vaidlema.

Et kas rääbist oleks pidanud tugevamalt marineerima ja kas õlikaste ikka sobis selle juurde. Aga hapukoorekreemist mõtlesin ma veel järgmiselgi päeval - see oli erakordselt hea.

Kui ettekandja faux pas Eesti maitsete menüü pakkumisega välja jätta, oli teenindus väga tore, kuigi ka veinide osas oleks eeldanud suuremat asjatundlikkust.

Esmakordselt Eestis küsis ettekandja, kas muusika mitte liiga vali ei ole. Oli jah pisut, vaiksem sobis paremini. Interjöör on Dominicis hindade vääriline. Keskaegses kaupmehemajas on olnud, mida restaureerida ja seda on tehtud väga kvaliteetselt. Valge klassikaline lauakate, lauahõbe, ettekandjal valged kindad, taustaks džässiklassika - nii kui nooblis klassikalises restoranis peab olema.

On veel mõned päevad aega tutvuda Eesti maitsete erimenüüdega Tallinna restoranides, kindlasti soovitan võimalust kasutada. Ja veel tahaks hoida pöialt, et mõnesse restorani see ajutine meie omade maitsete menüü päris alaliselt alles jääks. Dominicis on kodune tooraine ja Eesti maitsed võtnud igati tipprestorani-väärilise vormi. Au ja kiitus peakokale!