Kuidas toota rohkem?

Eesti tootlikkuse kasvu võti peitub inimestes - nende teadmiste ja oskuste arendamises.

Tootlikkuse kasv seab pikemas perspektiivis selged piirid, kui palju on mingi riigi elanikel võimalik tarbida kaupu ja teenuseid. Ei saa lõputult suurendada tarbimist laenamise abil.

Lihtsas käsitluses mõistetakse majanduses tootlikkuse all toodangu ja selle tootmiseks vajalike ressursside suhet. Tootlikkust on võimalik mõõta näiteks toodanguna ühe töötaja, kulutatud kapitali ühiku või kõigi tootmistegurite kohta kokku. Kuid tootlikkuse kasvu pole võimalik saavutada ühe lihtsa vahendiga, see on terve tegurite koostoime.

Eesti juhtide ettekujutus maailmaturust on kesine. Kõige lihtsamalt võttes saab ettevõte tootlikkust suurendada, kui ta suudab toota rohkem ja müüa seda kallima hinnaga või alandab tootmiskulusid. Kuid paljud Eesti ettevõtteid on väikesed, see piirab nende võimet toota ning müüa rohkem. Pealegi on neil sageli kesine ettekujutus maailmaturu nõudlusest, konkurentide kasutatavast tehnoloogiast, uutest lahendustest.

Teine probleem on meie ettevõtete müüdava kauba madal hinnatase, sest need on sageli vaid pooltooted, mida lääne partner edasi väärindab.

Kui meie ettevõtete osalemine maailmaturul seisneb vaid müügis paarile kindlale partnerile Soomes või Rootsis ja kogu teadmiste pagas on vaid selle toote valmistamine, siis on raske olla pikas perspektiivis edukas. Selles mõttes on väga ohtlikus olukorras ka mitmed välisinvestorite siinsed tütarettevõtted, sest välisinvestorid on sageli valmis Eesti allüksustest loobuma, kui need ei suuda säilitada senist hinnataset. Siis otsitakse odavam partner teistest riikidest ja Eesti ettevõtjad jäävad mängust välja.

Tarbimises esirinnas, tootlikkuses tagareas. Tootlikkuse kasv eeldab ka struktuurimuutusi Eesti majanduses. Näiteks Saksamaaga või Iirimaaga võrreldes on Eestis õmblustööstuse osa koguhõives üle 10 korra suurem, tekstiili-, naha- ja puidutööstuses 5-6 korda suurem jne.

Eesti majandus on kiiresti arenenud, kuid meie elanikkonna tulutase jääb veel tublisti alla arenenud tööstusriikide omast. Laenubuumi tõttu oleme jõudnud tarbimise poolest juba 60-70 protsendini arenenud tööstusriikidest (SKP elaniku kohta). Kui aga vaatame tootlikkuse näitajaid, on see eri majandussektorites 20 ja 35 protsendi vahel.

Eesti tööstusharudest on kõige lähemale - ühe kolmandikuni - ELi vanade liikmesriikide tootlikkuse tasemest jõudnud ehitusmaterjalitööstus, täppisriistade valmistamine ja autotarvikute tootmine. Eriti madal on tootlikkuse tase Eesti õmblustööstuses, moodustades vaid umbes 11-13 protsenti Taani, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritannia tootlikkuse tasemest.

Eesti töötleva tööstuse tootlikkuse kasvukiirus ei ole piisav, et vähendada mahajäämust arenenud riikidest. Elame üha enam võlgu, toodame vähem, kui tarbime. Nii ei saa see igavesti kesta ja tootlikkuse tõstmisega tuleb hakata senisest tõsisemalt tegelema.

Odavalt ostmise ja kallilt müümise taktika ei toida. Konkurentsivõime kasvatamiseks maailma kontekstis peab esiteks olema ettevõttes teatud võimekus - ettevõtte juhtkond peab pidevalt juurde õppima, et tunda maailmaturu nõudlust, aru saama moodsatest tehnoloogiatest ja olema võimeline tegema kaalutletud investeerimisotsuseid. Kõige ohtlikum on rahulolu senisaavutatuga ja arvamus, et teame nagunii juba piisavalt palju. Toimub paradigma muutus ja lihtne odavalt ostmisele ja kallilt müümisele ülesehitatud ärimudel ei ole piisav.

Teiseks on vajalik riigi majanduspoliitika abil üles ehitada süsteem, mis pakub Eesti ettevõtete juhtidele juurdepääsu infole olulisematest tehnoloogilistest uuendustest ning teadmistest maailmaturu nõudluse ja selle muutuste kohta. On hädavajalik õhutada firmade omavahelist koostööd, tuleb elavdada haruliitude tegevust.