Maksan lisatasu. Vabatahtlikult

Mu vanem tütar õpib Tallinna Inglise Kolledžis. Ma maksan kaks korda aastas ta inglise keele lisatundide eest ja mul ei tule pähegi nuriseda, sest võtsin need mängureeglid omaks lapse kooli astudes. Poole mängu pealt pole õige reegleid muuta.

Kui kuu aega tagasi tuli kooli sihtasutuselt teade lisatasu tõusust, võtsin seda loomulikuna. Ei rõõmustanud, kuid mis ikka teha. Kõik kallineb.

Haridusminister räägib, et annetamine peab olema vabatahtlik. Ei tohi olla sundi ega ähvardust, et mitteannetanu last õpetatakse klassikaaslastest vähem. Kena kuulda. Pole aga saladus, et lapsevanem maksab võsukese eest juba lasteaiast. Mu noorem, pea 2,5aastane laps on lasteaia järjekorras 64. Mina ei tea, millal ta lasteaeda saab. Kas toetus klassi remondile on vabatahtlik, kui su laps peab korraliku külmasillaga akna all istuma?

Sellenädalastes lehtedes rääkisid "vabatahtlike" annetuste kritiseerijad vaeste koolidest ja eliitkoolidest. Mis vaeste ja mis eliit? On koolid, kus vanemad maksavad lisateenuse eest. Ega koolid, kus pole mingit süvaõpet, pole halvemad!

Ma ei näe siin erinevust huvialaringidest. Ka balletitunde pole riiklikus õppekavas. Kas siis pidada vanemaid, kes laste balleti eest tasuvad, rikkuriteks? Pealegi ei järgi koolihariduse kvaliteedipiir raha joont. Mitte kõik õppemaksuga erakoolid pole riiklike eksamitulemuste esirinnas.

Lisamakseid ja süvaõpet keelata oleks eriti veider: mõni tahaks maksta, kuid teised ei luba.

Eesti pole rikas riik. Või täpsemalt - poliitikud pole raha kulutades seni haridussüsteemi ja koole eelistanud. Ka haridussüsteem on ebaefektiivne ja kulutab enamiku rahast selle jagajatele.

Hoolimata kõlavatest sõnadest pole ametit väärtustav tasu jõudnud kõige olulisemani - õpetajani. Ka kõik koolimajad pole varustatud hädavajalikuga. Ent kui riik ei loo lastele õppimiseks tingimusi, teevad seda vanemad. Sest poliitikud elavad nelja-aastase valimistsükli kaupa, kuid last ei saa uuesti kasvatada või ta hariduses vigade parandust teha.