Anne Erm 100% muusikas

Ärkan mitu korda öö jooksul. Ütlevad, et stress aastatega ju koguneb. Kui hästi läheb, jään veel magama ja pigistan kella seitsmeni välja. Ja kui silmad lahti teen, vaatan voodis veerand tunnikest "Terevisiooni", Mezzot või EuroNewsi. Siis teen ringi peale tubade lillelaudadele - sest ajast, kui korteris on gaasiküte ja aknalauad soojad, kuivavad taimekesed ruttu ega taha nii hästi enam kasvada. Siis joon kruusi leiget vett või taimeteed mee ja sidruniga ning suundun elutuppa suurele vaibale joogaharjutusi tegema. Selline keha äratus on päris mõnus. Kord nädalas saab hommikuti joogatrennis juhendaja käe all treenida, nüansse ja uusi harjutusi omandada.

Hommikusöök on kerge, enamasti isu pole, aga tean, et mõni suutäis tuleks võtta, pudruke või leivake. Kui värske kraam käepärast on, teen ise ühe porgandi-õunamahla.

Tööstuse tänav on räämas ja auklik, aga rekkad vihisevad mööda ja liiklus on tihe. Kui vihma sajab, võib kindlalt poriga ülevalatud saada. Buss number 3 peatub Kaubamaja ees. Vahel astun möödaminnes sisse toiduosakonda ja ostan tööle kaasa mõne õuna-banaani või porgandimahla. Ilusa ilmaga pole ka turulkäimise vastu midagi. Seegi jääb n-ö tee peale.

Vaatan üle hommikuse posti - kutsed, plaadid, džässiajakirjad, Päevalehe. On Jõulujazzi eelne periood, mis on veidi lahedam kui kevadise suurfestivali eelne aeg. Praegu on aktuaalsed agentuuride ja artistide endi pakkumised. Vaatan mind huvitavad välja. Ja ega midagi, tuleb siis kiiresti vastata, enamasti inglise keeles. Vigade paranduseks ei jää aega, peaasi, et nad aru saavad. Pistan arvutisse mõne plaadi vaikselt mängima, kas siis uue või mõnusa. Millal sa neid plaate muidu ikka kuulad, dOässisaateks ka vaja kõrva taha panna.

On aeg võtta üks kerge lõuna raadiomaja sööklas. Tagasiteel astun läbi galeriis asuvast ringhäälingu raamatukogust ja lehitsen ajalehti-ajakirju. Vahel on seal ka midagi Jazzkaarest, millest on vaja koopia teha. Siis jätkub töö arvutiga. Taas on tulnud kümme-viisteist meili. No lausa nuhtlus kohe. Jazzkaare alguses oli infotulv väike, ei mingeid meile - telefon, faks, teleks ja kirjutusmasin ajasid asja ära. Nüüd on infouputus, mis võtab oma aja.

Helistab mänedOer Prantsusmaalt, ta kirjeldab pikalt kui hea klubibänd on tal pakkuda. Ta on mulle juba kaks bändi plaati saatnud, mis on head, aga mitte erilised. Meilid internetiaadressidega ja helinäidetega tema artistide kohta saabuvad kohe ning kuulama peab neidki.

Tõusen laua tagant ja ringutan veidi. Täna pole ette nähtud kohtumisi väljaspool maja, muidu kuluks selleks paar tundi. Kolleegidega vaatame üle, mis meie Jõulujazzi reklaamidest on saanud. Paar nädalat on möödas viimase pressiteate kirjutamisest, nüüd vist peaks taas Jõulujazzi uudiseid teada andma. Mõned kontserdid on välja müüdud, aga väljaspool Tallinna toimuvad kontserdid tahavad turgutamist. Saadan kohalikele lehtedele materjali, esinejad on ju paljude eestlaste lemmikud, aga siiski on vaja kohalikku reklaami.

Tuleb uksest sisse muusik A, värske plaat näpus. Džässmuusikud toovad oma plaadi tavaliselt Jazzkaarele ja raadio fonoteeki ka, mis asub meist paar trepiastet allpool. Mängin neid plaate esmaspäeviti oma dOässisaates ja kutsun mõne muusiku stuudiosse. Jõulujazzi esinejaid on ka aeg tutvustada, 17 kontserti ju. Ja oluline on meie 9. detsembri heategevuskontsert "Aita alustada elu", mida koos Vikerraadioga oleme teinud aastaid. Toetusfondi inimestele peaks meelde tuletama, et aeg on pileteid tellida. Ja sponsoritele on ka vaja märku anda.

Jazzkaare sajast külastan oma 60-70 kontserti aastas, lisaks mitmeid toredaid klassika- ja popartistide kontserte. Kui pole vaja kontserdile minna, siis lähen mõnele vastuvõtule, dOässiklubisse või plaadiesitlusele. Oma kolm korda nädalas tuleb töölt edasi üritusele minna. Festivali ajal mõistagi iga päev.

Tellin takso ja sõidan koju, sest pimeduses pole isu seigelda. Kodus luban endale väikese lõdvestuse, keedan mõned juurikad ja näksin peale midagi head, loen lehte, lahendan ristsõnu, helistan õele, pojale või abikaasa Ennule. Uni saabub kesköö paiku. Televiisor jääb vahel kogemata mängima. Ja kui Enn on Tallinnas, siis tuleb ta ja lülitab teleri välja.

Fotod: Erik Prozes