Laupäev 21. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ekstreemsused Mustal Mandril

Signe Sillasoo 07. detsember 2007, 00:00

Juba kolm aastat tagasi Aafrikasse minemise mõtteid mõlgutanud Eneli võttis asja selle aasta alguses põhjalikumalt käsile. Organisatsiooni Arengukoostöö Ümarlaud kaudu Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) juuli lõpust novembrini vabatahtlikku tööd teinud neiut Eesti ja Aafrika kontrastid ei kohutanud.

Ettevalmistustöö totaalselt teise kultuuriruumi minemiseks oli neiu sõnul pikk ja põhjalik. "Meid valmistati seal toimuvaks ette kahel seminaril, millest üks toimus märtsis, teine juunis," selgitab neiu. "Ülevaade anti kõigest, mis seal ette võib tulla: meditsiinist, elust-olust, ajaloost, sõdadest ja vaesusest," mainib ta. Midagi juhuse hooleks naljalt ei jäetud, sest sealne lokkav kitsikus, inimõiguste rikkumine ja elamine võivad turvalisest ja hästi elavast Euroopast tulijale suure ðoki põhjustada.

LAVis töötades keskendus Eneli õiglase kaubanduse teemadele ja sai aimu probleemidest, millega Eesti inimesed kunagi kokku ei puutu. Mure, et rikas Euroopa maksab Aafrika kaupmeestelt veine, puuvilju ja muid tooteid kokku ostes naeruväärselt madalat hinda, mis on kordades väiksem kui tootmiskulu, ei aita Musta Mandri niigi kehva olukorra parandamisele absoluutselt kaasa, pigem vastupidi. Üleolek ja ebaõiglase äri ajamine on jätnud Eneli sõnul aafriklased näljasurma ootama. Ent olukord pole lootusetu, iga väiksemgi püüe sealset olukorda parandada on neiu kinnitusel kohalike poolt väga tervitatav.

Ka Ireena Schmidti, hetkel teist korda maailma kuklapoolel viibivat Eesti tütarlast, sealne elu-olu esimesel korral ei kohutanud. Pigem vastupidi, jaanuaris LAVis juveelidisaini õppima asuv neiu on õnnelik, et saab peagi asuda studeerima oma ala professionaalide käe all. "Õppesüsteemi kõige suurem erinevus on distsipliin. Tundide ajal õpetajale vastu ei räägita. Viisakusreeglitest peetakse siin rangelt kinni," selgitab samas riigis varem vahetusõpilasena käinud neiu.

Nagu ühest suust kinnitavad nii Ireena kui ka Eneli, et diskrimineerimine ning valgete ja mustade vaheline konflikt on riigis endiselt väga suur.

"Vahel tunnen puudust privileegist tänaval telefoniga rääkida või õhtul kell 21.00 bussiga koju sõita. Need ohvrid tuleb tuua, kui siin tahad elada," mainib Ireena.

Naerusuiselt kinnitab aga Eneli, et sinna minemist ei tasu karta, sest kõik miinused korvab meeletult kaunis loodus, südamlikud ja lihtsad inimesed, võimalus ise midagi ära teha ning ennast rohkem tundma õppida. Seal nähtut ja kogetut plaanib Eneli kodumaal edasi anda.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:13
Otsi:

Ava täpsem otsing