Euroopa keskpanga vead

Laenu- ja likviidsuskriis on toonud finantsturgudele nagu sõjaudu - keegi ei paista mõistvat kriisi olemust ega ulatust.

Tihti põhjendatakse laenukriisi liigleebe rahanduspoliitikaga, mis viib finantsturgude ülemäärase likviidsuseni. Aga kuidas saab ülemäärane likviidsus muutuda likviidsuspuudujäägiks?

Liiga leebe rahanduskäitumine pole ülemäärase likviidsuse, vaid liigse säästmise sümptom. See peegeldub aina suuremais sissetulekuerinevustes arenenud maades ja peadpööritavais ülejääkides naftariikides ja Aasias. Liigne likviidsus on inflatsiooniline ja nõuab kõrgemaid intressimääri. Liigne säästmine on deflatsiooniline ja nõuab madalamaid määri.

See toob meid keskpankade dilemma juurde. Kui need ei suuda kriisi ära hoida, on nende ülesanne hoida selle mõjud kontrolli all. Keskpankade iga liigutus on siis ülimalt tähtis. Keskpankur pole vaid viimane laenuinstants, tal on ka viimane sõna. Mõlemas on USA keskpank (Fed) Euroopa Keskpangast (EKP) paremini esinenud. Fed on mõistnud, et likviidsussüstist ei piisa kindlustunde taastamiseks, vajalik võib olla ka intressimäärade kärpimine. Ja Fedi tegevus mõjus stabiliseerivalt - ta andis oma kavatsustest enne tegutsemist selgelt teada.

EKP seevastu saatis vastuolulisi signaale võimalike kärbete ja oma eesmärkide kohta. EKP näis olevat võtnud eesmärgiks majanduskasvu toetamise, kuid määrade paika jätmine oli suunatud inflatsiooni vastu. EKP käitumise taga on lihtne põhjus: ta vastutab majanduskasvu eest vaid muuseas, peamine eesmärk on hinnastabiilsus. Ometi näitab kriis taas, et rahanduspoliitika suunab mitte ainult inflatsiooni-, vaid ka kasvuootusi, meeldigu see keskpankadele või mitte.

Kuni EKP ei anna endale aru Euroopa majandustest, valitseb krahhioht. EKP on veendunud, et parim vahetuskursipoliitika on küsimuse heatahtlik eiramine ja G7 see koht, kus valuuta volatiilsust arutada. Kuid euro on Euroopa mure. Miks peaks G7 otsima rohtu olukorrale, kus Euroopa maksab USA ja Aasia valuutade odavuse eest? Finantskriisi ajal on kahtlemisest hullem vaid üks asi - petlik kindlus.

EKP säilitanuks oma sõltumatuse, kui ta kärpinuks septembris ja oktoobris intressimääri. Nüüd on ta sunnitud seda tegema. Tagantjärele tarkuse ohver EKP otsustas halvima ennetamise asemel selle ära oodata. Seepärast pole Euroopa intressimäärade kärpimisel, kui see kord tuleb, seda stabiliseerivat mõju, mis peaks olema.

Autor: Jean-Paul Fitoussi