Süüdi juba enne kohut?

Viimastel nädalatel on üles kerkinud terav diskussioon võistlevuse põhimõtte ümber kriminaalmenetluses.

On tervitatav, et justiitssüsteem teadvustab endale kriminaalmenetlusreformi läbikukkumist. Nüüd asutakse reformi veel kord reformima.

Väidetavalt on uue kriminaalmenetluse ühe põhiprintsiibi võistlevuse põhiprobleemiks kerkinud kohtueelses menetluses antud ütlused. Menetlejad kurdavad, et tunnistajad kipuvad oma ütlusi muutma ja mitte mäletama. Kui ajakirjandust lugeda, siis tundub, nagu oleks see põhiline probleem, miks süüdistaja ei suuda tõde päevavalgele tuua.

Esiteks on igal inimese õigus mitte mäletada ja õigus kohtus vaikida. Kui kriminaalasja on menetletud aastate kaupa, on liiast nõuda tunnistajalt, et ta mäletaks kõiki üksikasju. Teiseks seisnebki võistlevuse olemus selles, et tunnistajate ja süüdistatava vahetul ülekuulamisel püüavad pooled oma versioone kaitsta. Praktikas aga kutsub süüdistaja tunnistaja enne istungit välja, paneb ta näpud sahtli vahele, loeb ette kohtueelses menetluses antud tunnistuse ja tunnistaja mäletab istungil kõike üksikasjadeni.

Eriti küüniline on justiitsministeeriumi plaan seadustada ütluste deponeerimine eeluurimiskohtuniku juures enne kohtueelse menetluse lõppu. Menetleja võib isiku kahtlustatavana kinni pidada, kaitsjale jääb vaid tagasihoidlik menetlusmööbli roll. Kui isik on kinni peetud, annab menetleja valida: kas taotletakse tõkendi kohaldamist või deponeerib menetleja kahtlustatava ütlused eeluurimiskohtuniku juures.

Seega leiab süüdistus tõendust juba kohtueelses menetluses ja oleme ringiga tagasi nõukogudeaegses inkvisitsioonilises kohtupidamises. Nimelt erineb võistlev protsess inkvisitsioonilisest selle poolest, et võistlevas protsessis kogutakse kohtueelses menetluses tõendeid ja tegevus ei ole suunatud tõendamisele. Inkvisitsioonilises protsessis on aga kohtueelne menetlus suunatud tõenduseseme tõendamisele. Ja kohtul ei jää muud üle kui tõdeda, et kui juba kriminaalmenetlust alustati, küllap on siis süüdi ka.

Kriminaalmenetlusõiguse üks allikas on riigikohtu lahendid. Riigikohus on selgitanud kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamisvõimalusi kohtumenetluses ja kohtuotsuses. Võistlevuse põhimõtet on riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt analüüsinud. Kahjuks jätkub siiani aga nõukogudeaegne praktika, kus kaitsja saab sõna siis, kui süüdistaja ja kohtunik ei viitsi enam rääkida.