Kaks tundi hirmu ja vägivalda

Staarlavastajate vendade Coenite järjekordne teos, kaheksale Oscarile kandideeriv "Ei ole maad vanadele meestele" üllatab vägivaldusega.

Luhtunud narkoärile, mis tähendab palju verd ja auke erinevate inimeste keres, peale juhtunud Josh Browlini kehastatud Llewelyn lähtub põhimõttest "Leid on leidja oma" ning omastab narkoärikate rahakohvri miljonitega.

Lihtsat õnne lootnud mehel sees siiski piinab, et ta ühele ellujäänule vett ei pakkunud, ning läheb pärast rahutut vähkremist öösel oma viga parandama. Mis omakorda annab pinnase uuele veale. Mehe muidu saladuseks jäänud rahaülekanne tuleb avalikuks ning Llewelyn saab omakorda omale psühhopaatiliste kalduvustega sabaraku, Javier Bardemi kehastatud Anton Chigurh'i.

Viimane ei heitu kuulidest, veab oma põhimõtted läbi tulest ja veest, harrastab inimelude peale kihlavedamist ning pole suurem asi naljamees. Tohutult hästi mängitud karakter, keda tema vägivaldsust ja labiilsust arvestades ei tahaks ka päevasel ajal kohata. Pimedast rääkimata.

Sarnaselt taga aetava peategelasega on filmi jooksul hirmul ja pinges ka saalis istuv publik. Kassi-hiire mäng ning ääretu vägivald, mis teost iseloomustab, väga lõbusaks õhustikku saalis ei aja. Aga kes enne põhimõtete üle nalja on heitnud...

Tuntud nägudest käivad ekraanilt läbi ka Woody Harrelson, kes ei paku midagi uut, ning iga filmiga järjest nukramaks jääv Tommy-Lee Jones. Relvadeta politsei aegu mäletav Jonesi kehastatud šerif pakub filmis oma püüdlikku, ent saamatu abiga mõned helgemad hetked.

Mõnevõrra ootamatuna mõjus aga publiku kahetsust täis ohe, kui jälitatav kätte saadi ning raha oma omaniku juurde tagasi jõudis. On tegemist mingi lootusega saada ka osa nn american dreamist ehk lihtsast rahast, mille saamiseks midagi oskama ei pea, vaid õigel ajal õiges kohas viibima? Maailmas siiski varitseb kord ning vale teo eest karistatakse.