Rahvusvaheline Eesti kaup

Tõstes pead üle suhteliselt madalate taimede, võib näha meetreid pikki tomatipõõsaste ridu, mille viljad kõik kokku ühte patta pannakse.

Tomatid pole veel täiesti küpsed, sest muidu nad rikneksid kiiresti. Need viiakse lattu, kus neid jahutatakse ning seejärel püreeks tehakse. Mõne kuu pärast on kogu töö punases, Salvesti silti kandvas pudelis tavalise Eesti pere laual.

Tõenäoliselt ei ehmata paljusid asjaolu, et Eesti nimedega kaupade seest leiame mitmest riigist pärit tooraineid. Küll aga annab kõrvalolev skeem parema ülevaate, kui rahvusvahelised osa meie tooteid tegelikult on.

Peamine põhjus, miks kaupmehed Eesti toorainet ei kasuta, on hind - oodata, kui näiteks Eesti tomat küpseks saab, ja seejärel püreestada, on Salvesti nõukogu esimehe Veljo Ipitsa sõnul siinmail tunduvalt kallim kui valmis püree eelpool mainitud päikesepaistelisest riigist sisse tuua. "Eesti tomat ei tule meil kõne alla, kuna meil on nii vähe päikest ja maitseomadused ei tule nii head kui Hispaania tomatil," räägib ta ning lisab, et parimad tomatid on Lõuna-Ukrainas ning Bulgaarias.

Kalevi juht Kati Kusmin märgib aga, et selliseid kirsi- ja õunatükke, nagu nemad oma šokolaaditootmises vajavad, Eestist ei leia. "Meil Eestis ei tehta vastavate näitajatega õunatükke, sellepärast peame neid sisse ostma," kordab ta. Nii veetaksegi kõik puuviljatükid kohale Saksamaalt. Nõnda on lihtne tee pealt Poolast maiuste tarbeks vajalik suhkurgi kaasa võtta. Kui kakaouba tuleb Ghanast, oleksid kaks eelmist justkui tagahoovi kuurist pärit.

Mis kahte eelpool mainitud firmat ühendab, on pakend - pudel ja paber, mis kummagi puhul tuleb Eestist.

Mahlatootja Largo seevastu veab pakid kohale tulbiriigist Hollandist, korgid aga Iisraelist. Pure-pakendeid võivad toota ainult spetsiaalset patenti omavad tootjad. "Pika säilivusajaga mahla pakend peab vastama väga kõrgetele kvaliteedistandarditele," selgitab firma juht Asso Lankots, miks kodumaine pole alati parem.

Autor: Gert D. Hankewitz